Postimees, 7. juunil 2015
Mul on üks mälestus Eesti Rooma Klubist veel värske, see tähendab nädal aega vana. Siis esitles Kaupo Vipp klubile oma raamatu «Globaalpohmelus» teist trükki. Oluline pole ehk niivõrd sadadest Eesti klubidest ühe klubi hooaega lõpetanud istung, ehkki ettekanne «Tööstustsivilisatsiooni kasvu piirid» oli üle hulga aja meil kõige roomaklubilikum, nimelt maailma saatust käsitlev.
Muidu on meie keskmisest vanusest kõrgema eaga seltskond väga huviline veel Eesti päevapoliitikasse nina pistma, sest esiteks, vanade meelest on noored ikka hukka minemas ja teiseks on eesti noored poliitikud praegu veelgi noorenemas. Ja vana tahaks ju noori õpetada. Aga kas vana kogemus kõigis maailma muutustes on alati kasutuskõlblik?
Sellest siseasjast hoopiski olulisem on tõsiasi, et Kaupo Vipi eestikeelse originaalraamatu esitrükk on läbi müüdud ja kohe tabab sama saatus ka teist trükki. (Klubis läksid ka müüki kõik autori kaasa toodud eksemplarid.) Selline edu kiidab muidugi eeskätt kirjutajat, kuid mingil moel ka lugejaid, keda võiks olla siis umbes viis tuhat. Selline hulk võib mõjutada juba Eesti õhustikku soodsamas suunas, mis on pehmem väljendusvariant kui rääkida läbimurdest.
Kui võtta kõne alla sama sorti raamatud laiemalt, siis esimest sellist päris Rooma Klubi üllitist «Kasvu piirid» («Limits to Growth») nägin Eestis õige pea pärast ta ilmumist 1972. aastal, mil praegune akadeemik Jüri Martin saabus tagasi Spokaneʼi maailmanäituselt, kaks eksemplari taskus. Ühe kinkis ta ilma pikemata mulle ja raamat on praegugi riiulis, ainult rohkest demonstreerimisest loengutel on paperbackʼi kaaned lahti rebenenud.
Usun, et 1970ndatel võis Eestis olla paarkümmend inimest, kes asjast huvitusid ja kasvu piiridest kõnelesid. Olin tollal värvatud ühingusse Teadus, kus aeg-ajalt lähetati lektoreid tööliste juurde otse tsehhi. Mulle tuleb ikka meelde, kui kord Baltika vabrikus nobedalt õmblevatele naistele globaalprobleemidest pajatasin. Nad pidid silmad hoidma õmblustööl ja sellepärast ei saanud ma pilkudest tõlgendada, mida nad võisid küll kogu asjast mõelda, aga natuke nalja teeb see lähenemine globaalprobleemidele siiani.
Mõne aja pärast ilmus filosoof Lembit Valdilt koos noore filosoofi Edgar Savisaarega raamat neist samadest globaalprobleemidest, muidugi aja kommetele vastavalt silutud, kuid siiski «laiemale lugejale» teatud infot andev raamat. Edasised Rooma Klubi raamatud meie tsivilisatsiooni peamiste valdkondade kohta sain ma Soomest, kus neid nobedasti tõlgiti.
Juba iseseisvunud Eestis oli lugu keerulisem. Kõigepealt tuli tegutseda entusiastlikult riigi taastamisega turumajandusest lähtuvalt, kusjuures turumajanduse enda arengus Teise maailmasõja ajast oli meie praktikas paras auk. See aga täitus suhteliselt õnnestunud omandireformi (v.a põllumajandus) kaudu päris kiiresti ja kasvas religiooniks, mida meie rahapõhine erakond väljendas loosungiga «turumajandus paneb kõik paika» (juba viimases ülemnõukogus oli sõpru, kes ütlesid, et paneme prioriteedid paika ja ongi kõik: st riik on valmis!).
Selline lustlik ühiskonnafilosoofia välistab kõik asjad, mis on paigast ära, ja neid on kõigis ühiskondades päris palju, ühes teadagi rohkem kui teises. Turumajanduse tempokas globaliseerumine ei lahendanud paigast ära industrialiseerimise, ressursside kulumise, toidu tootmise, saastamise ja maakera kasvava rahvastiku vahelisi probleeme.
Mõni neist on leidnud lahenduse rahvusvaheliste nõupidamiste kaudu, mille näiteks sobib Montreali leping, millega piirati freoonide paiskamist atmosfääri. Sama edu pole saatnud Kyoto lepingust peale kliima soojenemisega seotud energeetikaalaseid piiranguid, kus on õnnestunud astuda vaid mõni edukas samm. Puhta joogivee puudus, mida Aafrikat abistades üritati lahendada kaevude puurimisega, on siiski pigem laienenud (ka Euroopasse Vahemere äärde) ja nii edasi.
Nende ja teiste vastuolude jälgimises on märkimisväärse töö ära teinud Lester R. Brown, paarikümne aasta eest Worldwatch Instituteʼi (USA) direktor, nüüd Earth Policy Instituteʼi juht.
Kui 1990ndate keskel olin küllalt kenasti sisse elanud Põhjamaade poliitikasse ja istusin Stockholmi keskkonnainstituudi nõukogus, kohtasin seal ka Lester Browni. Küsisin talt, kuidas ta suhtub aastaraamatu «State of the World» väljaandmisesse eesti keeles, mida pidasin hädavajalikuks eestlaste teadlikkuse tõstmiseks üleilmsetes asjades. Ta ütles, et Eesti saatust arvestades ta mingit autoriõiguste rakendamist ei taha ja lasku ma käia. Eestis aga selgus, et kirjastajate usk raamatu menusse oli nigel. Sokutasin siis asjaajamise Tallinna SEI-le (praegu Säästva Eesti Instituut), kes paari aastakäigu väljaandmisega hakkama sai, kuid siis jälle tegevus soikus. Turg – ehk selle puudumine – panigi asja paika.
Lester Brown, kes muide oli ka iga-aastane külaline Euroopa Parlamendis, ei kuulu nende hulka, keda oponendid hüüaksid maltusiaaniks, olgu see siis kiitus või laitus. Ta tahab mõjutada poliitikuid üle ilma, et need taipaksid reaalset mängu seisu ja võtaksid meie tsivilisatsiooni päästmiseks üht-teist ette (ta raamatud kannavad pealkirju «Plan B 2.0», «Plan B 3.0» ja «Plan B 4.0»). Kes aga tema raamatuid ei loe (või kui loevad, siis salaja), ongi poliitikud, kes globaliseerumise korras on otsustanud rahvusvaheliselt üksmeelselt omandada mõned poliittehnoloogilised õpetused ja osutuda muretult valituks parlamentidesse. Paraku ei lahenda poliittehnoloogiline päikesesära ühtki globaalset probleemi. Sama mõtet väljendas ka Dennis L. Meadows Bukarestis Rooma Klubi 40. aastapäeval 2012. aasta Ameerika poliitikute kohta.
Toon siin näite L. Browni plaan-B raamatu sisukorrast: «1. Tsivilisatsioon raskustes: kahanevad nafta ja toiduvarud; tõusvad temperatuurid ja tõusvad ookeanid; ilmne veepuudus; loodussüsteemid stressi käes.» Teine osa annab vastused, kuidas toimida, ja kolmas kannab pealkirja «Suur mobilisatsioon».
Niisiis on Lester Brown konstruktiivne ega allu päriselt Kaupo Vipi esitatud inimliigitusele boomsters (õitsengukuulutajad) ja doomsters (hukukuulutajad). Kuna usk on meil igaühel vabalt valida, siis võime ennast ka vabalt kahte masti lugeda. Teaduslikkusel ei ole aga sellega midagi pistmist. Inimkonnal on vähe võimalusi kaugemat tulevikku kindla peale ette näha. Kui mitte tungida kosmoloogiasse, siis igavese kasvu (majanduskasvu) hüpoteesi uskumine on infantiilne samavõrra kui prohvet Maltsveti aegne viimsepäeva uskumine.
Mul on ikka meeles üks ülikooliaegne Rand Corporationi korraldatud küsitlus, mida nad usuvad poole sajandi jooksul juhtuvat. Küsitleti 3000 USA teadlast. Leidsin selle küsitluse ümberkirjutuse oma muude paberite hulgast (ilmselt ajakirjast Ameerika, mille Hruštšov NLi sisse lubas) selle millenniumi alguses ja tõdesin, et ennustused tehnoloogiliste saavutuste kohta (näiteks inimene Kuul) olid head ja rahuldavad kahekümne aasta jooksul, see tähendab aastani 1980. Edasi läks asi imelikuks. Näiteks oli enamik USA teadlasi veendunud, et aastaks 2000 on inimkond jätnud naerdes hüvasti tobeda demokraatia mängimisega ning rahvaid ja riike juhivad teadlased.
Meie olime ju läbi teinud viimase ülemnõukogu, kus mälu järgi istus üle neljakümne Tartu Ülikooli lõpetanu, aga siiski ei kehtestatud reeglit, et parlament koosnegu ainult Tartu ülikkooli lõpetajatest. Tõsi, oli üks ülikooli lõpetanud jurist, kes nõudis, et riigikogu peab koosnema ainult juristidest. Oo õudust!
Võtsin selle jutu üles selleks, et ehkki 40 aastat tegelikkust sobib Rooma Klubi esimese ennustusega päris hästi, ei ole see veel täielik garantii edaspidiseks prognoosi täitumiseks. Küll aga peaks ühiskond tõsimeeli arutama, kas aja märgid, nagu unistused Vene või araabia impeeriumite taastamisest või Aafrika pagulaste tulv Euroopasse (sama juhtub Kagu-Aasiast Indoneesiasse või ammu juba Mehhikost USAsse), mööduvad meil vallavanemate kerge nurisemisega või on need juba osa sellest, millest Rooma Klubi on rääkinud ja millest kirjutab Kaupo Vipp. Ja valitsus võiks vabalt korraldada ühe õhtukooli oma liikmetele küsimuses, kas SKT põrnitsemise kõrvale mahub ka mõni stsenaarium, kuidas tsivilisatsiooni kriisist elusalt välja ujuda. Kaupo Vipp aitaks valitsust kindlasti heal meelel.
Poliitik ja geograafiakandidaadi kraadiga loodusteadlane Andres Tarand oli 1994–1995 Eesti peaminister (praegu SDE liige). Ta on osalenud paljudel uurimisreisidel, sh talvitus 1969. aastal Antarktikas uurimisjaamas Molodjožnaja.
Mul on üks mälestus Eesti Rooma Klubist veel värske, see tähendab nädal aega vana. Siis esitles Kaupo Vipp klubile oma raamatu «Globaalpohmelus» teist trükki. Oluline pole ehk niivõrd sadadest Eesti klubidest ühe klubi hooaega lõpetanud istung, ehkki ettekanne «Tööstustsivilisatsiooni kasvu piirid» oli üle hulga aja meil kõige roomaklubilikum, nimelt maailma saatust käsitlev.
Muidu on meie keskmisest vanusest kõrgema eaga seltskond väga huviline veel Eesti päevapoliitikasse nina pistma, sest esiteks, vanade meelest on noored ikka hukka minemas ja teiseks on eesti noored poliitikud praegu veelgi noorenemas. Ja vana tahaks ju noori õpetada. Aga kas vana kogemus kõigis maailma muutustes on alati kasutuskõlblik?
Sellest siseasjast hoopiski olulisem on tõsiasi, et Kaupo Vipi eestikeelse originaalraamatu esitrükk on läbi müüdud ja kohe tabab sama saatus ka teist trükki. (Klubis läksid ka müüki kõik autori kaasa toodud eksemplarid.) Selline edu kiidab muidugi eeskätt kirjutajat, kuid mingil moel ka lugejaid, keda võiks olla siis umbes viis tuhat. Selline hulk võib mõjutada juba Eesti õhustikku soodsamas suunas, mis on pehmem väljendusvariant kui rääkida läbimurdest.
Kui võtta kõne alla sama sorti raamatud laiemalt, siis esimest sellist päris Rooma Klubi üllitist «Kasvu piirid» («Limits to Growth») nägin Eestis õige pea pärast ta ilmumist 1972. aastal, mil praegune akadeemik Jüri Martin saabus tagasi Spokaneʼi maailmanäituselt, kaks eksemplari taskus. Ühe kinkis ta ilma pikemata mulle ja raamat on praegugi riiulis, ainult rohkest demonstreerimisest loengutel on paperbackʼi kaaned lahti rebenenud.
Usun, et 1970ndatel võis Eestis olla paarkümmend inimest, kes asjast huvitusid ja kasvu piiridest kõnelesid. Olin tollal värvatud ühingusse Teadus, kus aeg-ajalt lähetati lektoreid tööliste juurde otse tsehhi. Mulle tuleb ikka meelde, kui kord Baltika vabrikus nobedalt õmblevatele naistele globaalprobleemidest pajatasin. Nad pidid silmad hoidma õmblustööl ja sellepärast ei saanud ma pilkudest tõlgendada, mida nad võisid küll kogu asjast mõelda, aga natuke nalja teeb see lähenemine globaalprobleemidele siiani.
Mõne aja pärast ilmus filosoof Lembit Valdilt koos noore filosoofi Edgar Savisaarega raamat neist samadest globaalprobleemidest, muidugi aja kommetele vastavalt silutud, kuid siiski «laiemale lugejale» teatud infot andev raamat. Edasised Rooma Klubi raamatud meie tsivilisatsiooni peamiste valdkondade kohta sain ma Soomest, kus neid nobedasti tõlgiti.
Juba iseseisvunud Eestis oli lugu keerulisem. Kõigepealt tuli tegutseda entusiastlikult riigi taastamisega turumajandusest lähtuvalt, kusjuures turumajanduse enda arengus Teise maailmasõja ajast oli meie praktikas paras auk. See aga täitus suhteliselt õnnestunud omandireformi (v.a põllumajandus) kaudu päris kiiresti ja kasvas religiooniks, mida meie rahapõhine erakond väljendas loosungiga «turumajandus paneb kõik paika» (juba viimases ülemnõukogus oli sõpru, kes ütlesid, et paneme prioriteedid paika ja ongi kõik: st riik on valmis!).
Selline lustlik ühiskonnafilosoofia välistab kõik asjad, mis on paigast ära, ja neid on kõigis ühiskondades päris palju, ühes teadagi rohkem kui teises. Turumajanduse tempokas globaliseerumine ei lahendanud paigast ära industrialiseerimise, ressursside kulumise, toidu tootmise, saastamise ja maakera kasvava rahvastiku vahelisi probleeme.
Mõni neist on leidnud lahenduse rahvusvaheliste nõupidamiste kaudu, mille näiteks sobib Montreali leping, millega piirati freoonide paiskamist atmosfääri. Sama edu pole saatnud Kyoto lepingust peale kliima soojenemisega seotud energeetikaalaseid piiranguid, kus on õnnestunud astuda vaid mõni edukas samm. Puhta joogivee puudus, mida Aafrikat abistades üritati lahendada kaevude puurimisega, on siiski pigem laienenud (ka Euroopasse Vahemere äärde) ja nii edasi.
Nende ja teiste vastuolude jälgimises on märkimisväärse töö ära teinud Lester R. Brown, paarikümne aasta eest Worldwatch Instituteʼi (USA) direktor, nüüd Earth Policy Instituteʼi juht.
Kui 1990ndate keskel olin küllalt kenasti sisse elanud Põhjamaade poliitikasse ja istusin Stockholmi keskkonnainstituudi nõukogus, kohtasin seal ka Lester Browni. Küsisin talt, kuidas ta suhtub aastaraamatu «State of the World» väljaandmisesse eesti keeles, mida pidasin hädavajalikuks eestlaste teadlikkuse tõstmiseks üleilmsetes asjades. Ta ütles, et Eesti saatust arvestades ta mingit autoriõiguste rakendamist ei taha ja lasku ma käia. Eestis aga selgus, et kirjastajate usk raamatu menusse oli nigel. Sokutasin siis asjaajamise Tallinna SEI-le (praegu Säästva Eesti Instituut), kes paari aastakäigu väljaandmisega hakkama sai, kuid siis jälle tegevus soikus. Turg – ehk selle puudumine – panigi asja paika.
Lester Brown, kes muide oli ka iga-aastane külaline Euroopa Parlamendis, ei kuulu nende hulka, keda oponendid hüüaksid maltusiaaniks, olgu see siis kiitus või laitus. Ta tahab mõjutada poliitikuid üle ilma, et need taipaksid reaalset mängu seisu ja võtaksid meie tsivilisatsiooni päästmiseks üht-teist ette (ta raamatud kannavad pealkirju «Plan B 2.0», «Plan B 3.0» ja «Plan B 4.0»). Kes aga tema raamatuid ei loe (või kui loevad, siis salaja), ongi poliitikud, kes globaliseerumise korras on otsustanud rahvusvaheliselt üksmeelselt omandada mõned poliittehnoloogilised õpetused ja osutuda muretult valituks parlamentidesse. Paraku ei lahenda poliittehnoloogiline päikesesära ühtki globaalset probleemi. Sama mõtet väljendas ka Dennis L. Meadows Bukarestis Rooma Klubi 40. aastapäeval 2012. aasta Ameerika poliitikute kohta.
Toon siin näite L. Browni plaan-B raamatu sisukorrast: «1. Tsivilisatsioon raskustes: kahanevad nafta ja toiduvarud; tõusvad temperatuurid ja tõusvad ookeanid; ilmne veepuudus; loodussüsteemid stressi käes.» Teine osa annab vastused, kuidas toimida, ja kolmas kannab pealkirja «Suur mobilisatsioon».
Niisiis on Lester Brown konstruktiivne ega allu päriselt Kaupo Vipi esitatud inimliigitusele boomsters (õitsengukuulutajad) ja doomsters (hukukuulutajad). Kuna usk on meil igaühel vabalt valida, siis võime ennast ka vabalt kahte masti lugeda. Teaduslikkusel ei ole aga sellega midagi pistmist. Inimkonnal on vähe võimalusi kaugemat tulevikku kindla peale ette näha. Kui mitte tungida kosmoloogiasse, siis igavese kasvu (majanduskasvu) hüpoteesi uskumine on infantiilne samavõrra kui prohvet Maltsveti aegne viimsepäeva uskumine.
Mul on ikka meeles üks ülikooliaegne Rand Corporationi korraldatud küsitlus, mida nad usuvad poole sajandi jooksul juhtuvat. Küsitleti 3000 USA teadlast. Leidsin selle küsitluse ümberkirjutuse oma muude paberite hulgast (ilmselt ajakirjast Ameerika, mille Hruštšov NLi sisse lubas) selle millenniumi alguses ja tõdesin, et ennustused tehnoloogiliste saavutuste kohta (näiteks inimene Kuul) olid head ja rahuldavad kahekümne aasta jooksul, see tähendab aastani 1980. Edasi läks asi imelikuks. Näiteks oli enamik USA teadlasi veendunud, et aastaks 2000 on inimkond jätnud naerdes hüvasti tobeda demokraatia mängimisega ning rahvaid ja riike juhivad teadlased.
Meie olime ju läbi teinud viimase ülemnõukogu, kus mälu järgi istus üle neljakümne Tartu Ülikooli lõpetanu, aga siiski ei kehtestatud reeglit, et parlament koosnegu ainult Tartu ülikkooli lõpetajatest. Tõsi, oli üks ülikooli lõpetanud jurist, kes nõudis, et riigikogu peab koosnema ainult juristidest. Oo õudust!
Võtsin selle jutu üles selleks, et ehkki 40 aastat tegelikkust sobib Rooma Klubi esimese ennustusega päris hästi, ei ole see veel täielik garantii edaspidiseks prognoosi täitumiseks. Küll aga peaks ühiskond tõsimeeli arutama, kas aja märgid, nagu unistused Vene või araabia impeeriumite taastamisest või Aafrika pagulaste tulv Euroopasse (sama juhtub Kagu-Aasiast Indoneesiasse või ammu juba Mehhikost USAsse), mööduvad meil vallavanemate kerge nurisemisega või on need juba osa sellest, millest Rooma Klubi on rääkinud ja millest kirjutab Kaupo Vipp. Ja valitsus võiks vabalt korraldada ühe õhtukooli oma liikmetele küsimuses, kas SKT põrnitsemise kõrvale mahub ka mõni stsenaarium, kuidas tsivilisatsiooni kriisist elusalt välja ujuda. Kaupo Vipp aitaks valitsust kindlasti heal meelel.
Poliitik ja geograafiakandidaadi kraadiga loodusteadlane Andres Tarand oli 1994–1995 Eesti peaminister (praegu SDE liige). Ta on osalenud paljudel uurimisreisidel, sh talvitus 1969. aastal Antarktikas uurimisjaamas Molodjožnaja.