0 Comments
Vikerraadio 26.02.2016. saates "Vasar" räägitakse naftast, rahast ja sellest, kuidas need asjad me keerukat ühiskonnaelu koos hoiavad. Või siis ei hoia. Stuudios on majandusteadlane Hardo Pajula. AUDIO: http://vikerraadio.err.ee/v/vasar/saated/4ed01c02-d829-4c54-bc65-d673308ae2ac/vasar-komplekssuse-koorem See on üks mees, kelle puhul mina tunnen, et raamatust "Globaalpohmelus" ning kõigist minu pingutustest selle temaatika teadvustamisel on tõesti midagi tolku olnud :)
Pean oma trummi edasi taguma, sest asjad kisuvad kraavi arvatust kiiremini. Raamatus sai küll seletatud, et naftahinna langus tähistab uue majanduskriisi kohalejõudmist, aga see ei tundu inimestele ilmselge. Tõin ära prognoosid uue kriisi algusest 2013-2015, ning hilisemast uuest tõusulainest. Uus globaalkriisi sukeldumine algas tõesti 2014 lõpus, aga täna tundub, et uut tõusulainet polegi enam põhjust oodata. Paistab, et pöördumatu globaalkollapsi periood ongi juba alanud. Mida see tähendab, kui uudistes seletatakse, et Eesti ja kogu Euroopa majanduskasv oli "null koma X protsenti" ja sellegi moodustas vaid sisetarbimise kasv? See tähendab, et reaalmajandus endiselt ei kasva või pigem kahaneb, kuid ühiskondi on suudetud ärgitada rohkem kulutama. Seejuures ei ole muidugi kasvanud mitte ühiskonna reaalne jõukus, vaid ainult võlgade maht. Ühiskond kulutab seda kiirelt juurde "trükitavat" laenuraha, mille abil on püütud luua kidlustunnet ning muljet, nagu oldakski jõukamad. Nagu võiks kõik ikkagi endiselt jätkuda. Nagu ikkagi tasuks reaalmajandusse investeerida. Aga laenuintresse tuleb praktiliselt kõigi arenenud riikide keskpankade poolt nullis või lausa miinuses hoida, sest ainult olematu intress võimaldabki neid laene kasutada. Kuni ei ole majanduskasvu, pole ka võimalust intresside tõstmiseks - nende tarbeks pole ju kuskilt lisavahendeid tekkimas. Rääkimata laenude tagastamisest. Taoline olukord on enneolematu rahanduse ca 5000 aasta pikkuses ajaloos. Tänane imaginaarne "heaolupidu" lõpeb hetkel, mil kaob usaldus ja usk juurdetrükitava raha väärtusesse. Siis asendub tänane deflatsioon kiire inflatsiooniga. Juba praegu kaotab iga pangahoius oma väärtust isegi juhul, kui seda jooksvalt ei trahvita negatiivse intressiga. Usalduse kadu tähendaks totaalset pangajooksu. Sellest sündivat rahanduse hävingut saaks ju veel veidi kaugemale lükata - näiteks preventiivselt sularaha üldse käibelt kõrvaldades. Imelik, et sellisest küünilisest plaanist suurt kuulda ei ole. Ettekäändeks sobiks nüüd hästi ühiskonna julgeolek – "takistamaks terrorismi, ebaseaduslikke tehinguid, korruptsiooni, maksudest kõrvale hoidmist jms, mida soosib kontrollimatu sularaha liikumine". Risk rahvaste suureks rahulolematuseks oleks muidugi kõrge... Nii või teisiti, raha juurde tekitamine pole seni ühtegi majandust kriisist välja aidanud. Ainult sügavamale auku ajanud. Ja kogu globaalmajanduse allakäik ongi oluliselt kiirenenud. Objektiiv soovis üht jutukest sel teemal: http://objektiiv.ee/uus-normaalsus/ UUS NORMAALSUS Igaüks, kes uurib lähemalt globaalmajanduse hetkeseisu ja arengutrende, jõuaks sama muljeni – kogu süsteem on kohe-kohe kokku kukkumas. Tänane peavoolu majandusteadus väidab siiski, et globaalmajandus on sisenenud lihtsalt teistsugusesse, tõsi küll, täiesti enneolematusse seisundisse. Ka ökonomistidel polevat veel päris täpset arusaamist uuest seisundist, aga nad on jõudnud selle juba “Uueks Normaalsuseks” ristida. Nimetus näib vihjavat uue seisundi pikemale kestmisele. Kuid sel vihjel ei saa olla mingit pistmist seniste majandusteoreetiliste käsitlustega või tuntud mudeleil põhinevate prognoosidega. Pigem põikleva tunnistamisega, et toimumas on tõepoolest midagi täiesti arusaamatut ja ebatavalist. Aga kuna taoline ebatavalisus on juba päris pikalt kestnud, peaks seda nüüd lugema “uueks tavaliseks”. Uus Normaalsus näeb üsna hirmuäratav välja. Selle 2008. aastal kõlanud avapaugus haihtus 13% maailma kogutoodangust ja 20% globaalsest kaubandusest. Skaalal, kus tulemeid alla +3% aastas loetakse kriisiks, on globaalne majanduskasv seejärel muutunud negatiivseks. Näitena pole euroala (sh Eesti) majandused suutnud Eurostati andmeil tänaseni taastada oma 2007. aasta kogumahtu. Seda hoolimata statistiliste meetodite nii olulisest kohendamisest, et peale 2010. aastat peaks pilt varasemast vähemalt 3,5% võrra kenam paistma. Uus Normaalsus on lääne heaoluriike tabanud üldkriisina, mis on nüüd kestnud pikemalt seni Suureks Kriisiks (1929–1933) nimetatust. Juba seitsmendat aastat rahustatakse avalikkust mantraga majanduse kohe-kohe saabuvast stabiliseerumisest. Ökonomistid näivad siiski endiselt vaevlevat õuduskrampides, kuna tegelikud majandusarengud viitavad pigem seisu pidevale halvenemisele. Koguneva info taustal näib pääsemine vaid ühe järjekordse globaalkriisiga – olgu või üli-pikaajalisega – lausa kingitusena. Mis siis, et see kriis ongi juba käivitanud ridamisi väga ebameeldivad sotsiaal- ja geopoliitilisi protsesse. Hoolimata isegi sellest, et taolise üldkriisi tagajärgede hulgas oleks Schengeni ruumi, Euroopa ühisraha või kogu Euroopa Liidu lagunemine oma mastaabilt üsna tagasihoidlik sündmus. Alternatiiv oleks kogu globaliseerunud tööstustsivilisatsiooni kollaps – ühiskondliku komplekssuse järsk langemine oluliselt madalamale tasemele. Nii, nagu kunagi Lääne-Rooma impeeriumi kõrgorganiseeritus kollapseerus Euroopa varakeskaegse ühiskonnakorralduse tasemele. Uusklassikaline majandusfilosoofa jutlustab siiani igikestvat kasvu ja arengut. Samas on reaalteadlased vähemalt 50 aastat püüdnud maailma hoiatada, et tööstusühiskonna tüüpiliste arengutrendide jätkumisel kaob majanduskasv kogu planeedilt juba ajavahemikus 2010–2050 ja loogiline järg on kogu tehnilise tsivilisatsiooni kollaps. Põhjuseks lihtne loogikaviga. Kuigi piiramatu kasvamine meie planeediga piiratud keskkonnas pole võimalik, rajasime meie tööstusajastu jooksul kõik oma võtmesüsteemid igikestva kasvu eeldusele. Nüüd oleme jõudnud selle kasvu piirideni. Inimeste arvukus ja heaolu ei saa kasvada majanduse kasvuta. Majandus ei saa kasvada oma energiasisendite kasvuta. Energiasisendid pärinevad aga planeedi piiratud varudest ja siin ring sulgus. Nagu prognoositud, sai esimesena kannatada fiat-rahanduse süsteem, mis ei suuda pideva majanduskasvuta toimida. Ja nagu prognoositud, sai kasvu esimeseks kägistajaks naftatipp ehk PeakOil. Laiemas plaanis võib ju mõistmisega suhtuda katseisse rahustada masse statistika ja terminite (“uus normaalsus”!) ilustamisega. Kuid rahustamise katsetega on välja jõutud mõistete moonutamiseni. Üheks näiteks “uuest normaalsusest” selles vallas on nafta ning naftatipu mõiste ümber toimunu. Meelega või kogemata on massimeedia suutnud enamikule inimestest jätta mulje, nagu tähistaks mõiste naftatipp “nafta otsa saamist”. Et teadaolevad naftavarud on veel üpris suured (sama tarbimistempoga jaguks ju veel ca 40 aastaks), on lihtne näidata, nagu oleks naftatipu eest hoiatajad ühed tühjalt kohalt paanika tekitajad. Midagi analoogilist toimus, kui 1972. aastal ilmunud uurimus “Kasvu piirid” tõi ülalkirjeldatud koleda arengustsenaariumi esmakordselt laiema publiku ette. Oleks tõesti raske uskuda, et kõigi hoiatavate teadustööde sättimine meedia kõverpeeglisse ja nende tembeldamine paniköörluseks on juhuslik või lihtsalt “kriitikute” rumalusest tulenev. Sellise narratiivi algsed üllitajad on tegelenud tahtliku desinformeerimisega isegi sel juhul, kui nende eesmärk oligi “ainult vältida normaalse elu häirimist”. Jah, toimuvat saab mõnda aega kaunimaks valetada, aga reaalsust see ei muuda. Terminil “naftatipp” pole muidugi mingit pistmist “nafta otsa lõppemisega”. See tähistab endiselt ajahetke, mil energeetiliselt ja majanduslikult tasuv nafta-ammutamine jõuab oma maksimaalse võimaliku kogumahuni. Ülisuurte, ülitasuvate maismaa-maardlate ammendumisel tuleb liikuda üha väiksemate, üha viletsama kvaliteediga ning geoloogiliselt, geograafiliselt ja geopoliitiliselt üha kehvemates asukohtades paiknevate varude juurde. On tohutu vahe, kas nafta hakkab purskama peale kangi maasse löömist koduhoovis või peab seda urgitsema 2 km sügavusel Jäämere põhjas veel 10 km puurides, trotsides jäätriivi, kliimatingimusi, geopoliitilisi pingeid, vaenulikke looduskaitsjaid, avalikku arvamust jne. Inimkond rajas XX sajandi jooksul kõik oma tehnoloogiad nafta kasutamisele. See oli mugav ja nafta oli soodsalt hangitav. Tulemusena on nüüd iga meie eluvaldkond otseses naftasõltuvuses, põllumajandusest riieteni, toormetest transpordini, ehitusmaterjalidest ravimiteni. Juba 1950-ndail mõisteti, et sellest sõltuvusest tulenev oht ei realiseeru mitte “nafta otsa lõppemisel”, vaid palju varem. Moodne majandus suudab toimida ainult kasvades ja kuna majanduskasv on võimalik ainult sisendenergia kasvu korral, saab süsteem toimida vaid seni, kuni kasvab selle põhisisendiks oleva nafta tootmismaht. Geoloogidel oli juba toona piisavalt hea ettekujutus planeedist, et prognoosida globaalset naftatippu ca 2006. aastale. Loomulikult mõisteti, et kui tavanafta tootmistipul asub nõudmine pakkumist ületama, hakkab ka hind kerkima. See võimaldab kasutusele võtta varem liiga kalliks osutunud hankemeetodid ja -kohad, korvates defitsiiti nn muude küttevedelike arvelt (pigiliivad, kildaõlid, põlevkiviõlid, biokütused jne). Kuid tulemusena mitmekordistuv sisendi hind hakkab paratamatult majanduskasvu pidurdama. Ja kui langev majandusaktiivsus viib langusse energiasisendite nõudluse, langeb koos nõudlusega ka hind, hävitades võimaluse kallima omahinnaga asenduskütuse tootmiseks. Selle protsessi käigus, käsikäes üldise majanduslanguse algusega, jõuab oma vältimatu tootmistipuni ka asendusküttevedelike tootmine. Seda sündmust prognoositi naftatipust kümmekond aastat hilisemaks, ca 2015. aastaks. Üldjäreldus oli, et kui naftatipu ajaks ei ole naftat asendatud mingi teise (globaalmajanduse jaoks talutava hinnaga hangitava) põhienergiasisendiga, hävivad kasvumajanduse toimimiseks hädavajalikud energeetilised eeltingimused koos naftatipuga ning laguneb kogu tööstustsivilisatsioon. Komplekssüsteemide teooriale tuginedes visandati 2003. aastaks võimaliku globaalkollapsi arengustsenaarium täpsemaks. See nägi ette naftatippu 2006. aasta ja järgnevat rahandus/majanduskriisi 2008. aasta lõpuks. Arenenud tööstusriikide keskklassi kahanema asumist, arengumaades toiduhindadega seotud sotsiaalseid rahutusi, globaalselt teravnevaid geopoliitilisi olusid, kasvavat majandus- ja sõjapõgenike voolu alates 2009. aastast. Liberaal- ja sotsiaaldemokraatia taandumist usu ning rahvuse alusel tegutsevate (varem paremäärmuslikeks nimetatud) jõudude ees kõikjal ja kõigil valimistel (seda kiiremini, mida kiiremini kahaneb sotsiaalne heaolu), globaalmajanduses uue kriisilaine algust koos asenduskütusteks mõeldud vedelkütuste tootmistipu saabumisega 2013–2015. Senise rahanduspoliitika (nn naftadollari globaalhegemoonia) lagunemist ja geopoliitiliste konfliktide olulist ägenemist 2016. aastast. Kogu planeedi elanikkonna kiiret kahanemist (tänaseni kasv ca 200 000 inimese võrra iga päev) alates 2030. aastast. Lõpuks, ca 2100. aastaks, inimkonna elatustaseme ja heaolu langemist allapoole 1900. aasta taset, sh võimega ära toita maksimaalselt 1,5 kuni 2 miljardit inimest tänase 7,4 miljardi asemel (vt lähemalt raamatus “Globaalpohmelus”, DSV 2012). Statistika kohaselt keeldus maailma naftatootmise kasv jätkumast juba 2005. aasta algusest ning see kõigub nüüd kümnendat aastat samal tasemel. USA-s päästerõngaks kuulutatud kildanafta ja ka teiste asenduskütuste tootmine tipnes aga 2015. aasta suvel, sest 2014. aasta lõpul sisenes globaalmajandus uude langusfaasi, kus naftanõudlus kukkus koos hinnaga. USA ja Kanada tootmismahud on languses ja tootjad maadlemas pankrottidega, kuna tootmise omahind on üle 80 USD/barrel, müügihind aga vaid 40 USD juures. Reaalmajanduse asemel börsimulli suubuv rahatrükk, ZIRP ja NIRP poliitika pea kõigis keskpankades jms täiesti enneolematud meetmed ei ole suutnud majanduse stagneerumist peatada. Maailm on hoiatused maha maganud. Ettevalmistusteks vajatud aeg on raisku lastud. Nüüd oleme me tõepoolest täiesti uude olukorda sattunud. Inimliik ei ole senises ajaloos kunagi liikunud energiasisendi vähenemise suunas. Kuid see ei ole “uus normaalsus”. See on naftatipp. See on kasvu piiridele jõudnud tööstustsivilisatsiooni globaalne kollaps, mis end meie silme all luupainajaliku aeglusega lahti rullib. Globaliseerunud tööstustsivilisatsiooni kollapsiprotsess on alanud. Selle käigus ellu jäämiseks oleks vaja teada, milleks meil ülepea valmistuda tuleks. Eesti Ökokogukondade Ühendus on salvestanud ning netti üles riputanud loengu, mille teemaks teaduskäsitluste raames koostatud prognoosid meid nüüd ees ootavate protsesside kohta. Arvamusfestivali arutelu Eesti maapiirkondade saatusest (arutlemas Kaido Kama, Artur Talvik ja Kaupo Vipp) on leitav aadressil: http://uudised.err.ee/v/eesti/08006fa2-0235-406e-a156-bc89f07a0fc0/kaido-kama-linnarahval-poleks-kriisi-korral-enam-voimalik-maale-elama-minna
Maaleht 04.07.2015.
Kas inimene on midagi erakorralist? Darwin näitas, et needsamad protsessid, mis on kujundanud kõik teised orgaanilisest ainest olendid, on tootnud ka inimese. Oleme sugulased kümnete miljonite nüüdisajal elavate liikidega, ja nende sadade miljonitega, kes on elanud Maa geoloogilises minevikus. Eesti Looduseuurijate Seltsi president, paleontoloog Oive Tinn nendib kevadises Horisondis: “Praegu teame, et oleme vaid üliväike oksaraag tohutu suures elupuus. Liigina ei kujuta inimene endast mitte midagi erilist, ei midagi ülimat, kõrgemat, era- ega ainukordset.” Üliväike oksaraag, isegi mitte looduse latv... "Inimliik on hüperedukas ja positiivne tagasiside võimendab ta eneseusku. Hetkel Milanos toimuv maailmanäitus EXPO 2015, mille teemaks on “Toites maad ja andes planeedile eluks vajalikku energiat” (Feeding the Planet, Energy for Life) on väga optimistliku sõnumiga. Mitu riiki, nagu USA ja Venemaa, on valmis üksipäini kogu maakera elanikkonna ära toitma. Üks GMOde, teine üleskündmata uudismaade abil. Kuidas saaksid superriigid kahelda oma suutlikkuses? Inimene on ahvi onupoeg, aga enam ei kehti tema kohta vanad häbenemisväärsed mängureeglid. Charles Darwin sai inspiratsiooni Thomas Malthuse hoiatavate ennustuste lugemisest. Ent nüüdseks on inimeste seas looduslik valik välja lülitatud. “Sotsiaaldarvinism” on sõna, mis paneb punastama ja puristama. Nobeli preemia laureaat, füüsik Erwin Schrödinger – kes ei teaks “Schrödingeri kassi”! – tõdeb, et inimese puhul on mitmeid argumente, mis räägivad edasise evolutsiooni vastu. Spontaansed pärilikud muutused (mida nüüd nimetatakse mutatsioonideks), millest Darwini teooria kohaselt valitakse automaatselt välja “kõige kasulikumad”, on reeglina väikesed juhuslikud sammud, mis toovad vaid vähest, kui üldse mingit kasu. Just sellepärast on Darwini järeldustes tähtis koht järglaste tohutul hulgal, millest ainult väike osa tohib ellu jääda. See julm mehhanism on inimühiskonnas välja lülitatud. Me ei taha näha kaasinimesi kannatamas ja hukkumas, oleme kehtestanud juriidilised ja ühiskondlikud normid ning loonud vastavad riiklikud asutused, mis ühelt poolt kaitsevad elu, püüavad aidata igal haigel või nõrgal inimolendil ellu jääda, ning teiselt poolt korvavad vähem kohastunute loomulikku elimineerimist, hoides kõiki talutavate elamisvõimaluste piirides. Kuigi kauges minevikus võis sõjapidamisel väikeste hõimude või klannide vahel olla ka eugeeniline toime, on küsitav, kas tal on seda kunagi olnud ajaloolistel aegadel. Mingil juhul ei ole seda nüüdisaegsel sõjal. Praegune sõda tähendab valimatut tapmist, samamoodi nagu arstiteaduse ja kirurgia edusammude tulemuseks on valimatu elude päästmine. Schrödinger resümeerib: “Kuigi me peame sõda ja arstikunsti õigusega millekski dia¬metraalselt vastupidiseks, ei näi kummalgi neist olevat vähimatki selektiivset väärtust.” Taolise totaalse võrdsustamise ja vennastumise taga ei ole kristlik ligimesearmastus ega budistlik mahakaruna (suur kaastunne), vaid fossiilsete energiaallikate kasutuselevõtmine. Inimkonna moraali hüppeliseks parandajaks ei ole olnud religioon, vaid teaduse ja tehnoloogia revolutsioon. Moodsa majanduse vundamendiks on kivistunud ja veeldunud päikesevalgus ning inimese leidlikkus viimase vabastamisel ja kasutamisel. Ühiskonnad vajavad oma kasvava keerukuse säilitamiseks järjest suuremas koguses energiat. Majandusteadlane Hardo Pajula sedastab: “Praegu sisaldub keskmise sõiduauto täis kütusepaagis energia, mis vastab täiskasvanud mehe kahe aasta füüsilisele tööle. Seetõttu ei ole ilmselt juhus, et suurim orjuse kaotamiseks peetud sõda algas kaks aastat pärast esimese puurtorni ehitamist. Vägisi tundub, et lisaks nüüdisaegse ühiskonna keerukusele on ka meie kõrged moraalistandardid vormitud nafta viskoossest materjalist.” Moondeprotsess on oma kiiruse ja radikaalsusega olnud tõeliselt unikaalne.Homo sapiens on suutnud saja aasta jooksul uute oludega kohastuda ning moondunud tavapärasest omnivoorist industriaal-sotsiaalseks fossilovooriks (fossilitoiduliseks). Loogiline, et musta kulla kasulikkuse avastanud loomaliik tunneb ennast looduse loomulikest piirangutest pääsenuna. Paraku on kasv võimalik vaid teatava piirini. Peak oil ehk naftatipp oli pöördepunkt. Kaupo Vipp on “Globaalpohmeluses” näidanud, et kui meid praegu ilma pikema võõrutusravita naftasüstla otsast maha võetakse, ei saa me enam oma eluga hakkama. Inimkonnale on “lühikese heaoluperioodi võimaldanud imevedelik, nafta, tõepoolest kui saatana ekskrement. Naftabarrel on osutunud Pandora laekaks, mille avamise tõttu peab kardetavasti suurem osa inimkonnast vahepealsed tasuta lõunad hinge hinnaga kinni maksma. Siiski ei tähenda peak oil veel kohest eesriide langemist. See markeerib alles raginat kassaaparaadis, mis alustas meile arve väljastamist vahepealsete tasuta lõunate eest.” Kriginat on kuulda ka mitmes agregaadis. Keskmise eluea pretsedenditu pikenemine pakub tunnistust teaduse tulukusest. Pankroti veerel vaakuvad pensioni- ja haigekassad räägivad aga teist keelt. Sellest hoolimata: kes ei tahaks hüvedest – ja veel kaua! – osa saada? ÜRO 18. juunil avaldatud raport maailma põgenike kohta näitab, et aastaga on nende hulk suurenenud 23%. 13,9 miljonit inimest pidi oma kodu maha jätma – 42 500 inimest päevas. Kokku on põgenikke 59,5 miljonit. Üle Vahemere tuli mullu 219 000 paadipõgenikku. Kõik nad pagevad nälja, sõja, tagakiusamise, vägivalla või inimõiguste rikkumise eest. Maailmas on praegu üks inimene 122st kas põgenik, sisepõgenik või asüülitaotleja. Kusjuures pagulaste hulka ei arvata parema palga otsijaid, nagu Soome tööle ja elama läinud 48 000 eestlast. Varem pole olnud aega, mil nii vähe pagulasi on kodudesse tagasi pöördunud. Milleks? Soome kultuurikriitik Timo Vihavainen mõtiskleb oma raamatus “Äratuskell õhtumaadele”: “Miks peaks teiste kultuuride sissetungi pärast muretsema, kui lääne kultuur on juba sajandeid tõestanud, et ta on ekspansiivne ja visa ning et teda imetletakse kogu maailmas? Nii ongi, kuid see ei ole küllaldane põhjus sulgeda silmad ilmselge tõsiasja ees: rahvasterändamine on alanud ja see on juba ühe sugupõlve ajal maailma põhjalikult muutnud. Muutus järjest kiireneb ja on pöördumatu.” Sõjajärgsetel aastatel on kolonialismi ja fašismi pattu kahetsev lääs rõhunud vabadusele, demokraatiale ja inim¬õigustele. Hardo Pajula sõnul: “Sedamööda, kuidas veel sajand tagasi eliidi privileegiks olevaid hüviseid on hakatud pidama inimõigusteks, on hoolekanderiigi kuju võtnud Leviaatan nakatunud vesitõppe, millele võlakriis ja halvaloomulised demograafilised suundumused nüüd letaalse käigu ähvardavad anda.” Looja Jumala võis aina kõikvägevamaks muutuv inimene tunnistada surnuks, ent loodusega ei lähe nii lihtsalt. Francis Bacon teadis: Natura non nisi parendo vincitur, loodust ei võideta muidu kui alistumisega." Postimees, 7. juunil 2015
Mul on üks mälestus Eesti Rooma Klubist veel värske, see tähendab nädal aega vana. Siis esitles Kaupo Vipp klubile oma raamatu «Globaalpohmelus» teist trükki. Oluline pole ehk niivõrd sadadest Eesti klubidest ühe klubi hooaega lõpetanud istung, ehkki ettekanne «Tööstustsivilisatsiooni kasvu piirid» oli üle hulga aja meil kõige roomaklubilikum, nimelt maailma saatust käsitlev. Muidu on meie keskmisest vanusest kõrgema eaga seltskond väga huviline veel Eesti päevapoliitikasse nina pistma, sest esiteks, vanade meelest on noored ikka hukka minemas ja teiseks on eesti noored poliitikud praegu veelgi noorenemas. Ja vana tahaks ju noori õpetada. Aga kas vana kogemus kõigis maailma muutustes on alati kasutuskõlblik? Sellest siseasjast hoopiski olulisem on tõsiasi, et Kaupo Vipi eestikeelse originaalraamatu esitrükk on läbi müüdud ja kohe tabab sama saatus ka teist trükki. (Klubis läksid ka müüki kõik autori kaasa toodud eksemplarid.) Selline edu kiidab muidugi eeskätt kirjutajat, kuid mingil moel ka lugejaid, keda võiks olla siis umbes viis tuhat. Selline hulk võib mõjutada juba Eesti õhustikku soodsamas suunas, mis on pehmem väljendusvariant kui rääkida läbimurdest. Kui võtta kõne alla sama sorti raamatud laiemalt, siis esimest sellist päris Rooma Klubi üllitist «Kasvu piirid» («Limits to Growth») nägin Eestis õige pea pärast ta ilmumist 1972. aastal, mil praegune akadeemik Jüri Martin saabus tagasi Spokaneʼi maailmanäituselt, kaks eksemplari taskus. Ühe kinkis ta ilma pikemata mulle ja raamat on praegugi riiulis, ainult rohkest demonstreerimisest loengutel on paperbackʼi kaaned lahti rebenenud. Usun, et 1970ndatel võis Eestis olla paarkümmend inimest, kes asjast huvitusid ja kasvu piiridest kõnelesid. Olin tollal värvatud ühingusse Teadus, kus aeg-ajalt lähetati lektoreid tööliste juurde otse tsehhi. Mulle tuleb ikka meelde, kui kord Baltika vabrikus nobedalt õmblevatele naistele globaalprobleemidest pajatasin. Nad pidid silmad hoidma õmblustööl ja sellepärast ei saanud ma pilkudest tõlgendada, mida nad võisid küll kogu asjast mõelda, aga natuke nalja teeb see lähenemine globaalprobleemidele siiani. Mõne aja pärast ilmus filosoof Lembit Valdilt koos noore filosoofi Edgar Savisaarega raamat neist samadest globaalprobleemidest, muidugi aja kommetele vastavalt silutud, kuid siiski «laiemale lugejale» teatud infot andev raamat. Edasised Rooma Klubi raamatud meie tsivilisatsiooni peamiste valdkondade kohta sain ma Soomest, kus neid nobedasti tõlgiti. Juba iseseisvunud Eestis oli lugu keerulisem. Kõigepealt tuli tegutseda entusiastlikult riigi taastamisega turumajandusest lähtuvalt, kusjuures turumajanduse enda arengus Teise maailmasõja ajast oli meie praktikas paras auk. See aga täitus suhteliselt õnnestunud omandireformi (v.a põllumajandus) kaudu päris kiiresti ja kasvas religiooniks, mida meie rahapõhine erakond väljendas loosungiga «turumajandus paneb kõik paika» (juba viimases ülemnõukogus oli sõpru, kes ütlesid, et paneme prioriteedid paika ja ongi kõik: st riik on valmis!). Selline lustlik ühiskonnafilosoofia välistab kõik asjad, mis on paigast ära, ja neid on kõigis ühiskondades päris palju, ühes teadagi rohkem kui teises. Turumajanduse tempokas globaliseerumine ei lahendanud paigast ära industrialiseerimise, ressursside kulumise, toidu tootmise, saastamise ja maakera kasvava rahvastiku vahelisi probleeme. Mõni neist on leidnud lahenduse rahvusvaheliste nõupidamiste kaudu, mille näiteks sobib Montreali leping, millega piirati freoonide paiskamist atmosfääri. Sama edu pole saatnud Kyoto lepingust peale kliima soojenemisega seotud energeetikaalaseid piiranguid, kus on õnnestunud astuda vaid mõni edukas samm. Puhta joogivee puudus, mida Aafrikat abistades üritati lahendada kaevude puurimisega, on siiski pigem laienenud (ka Euroopasse Vahemere äärde) ja nii edasi. Nende ja teiste vastuolude jälgimises on märkimisväärse töö ära teinud Lester R. Brown, paarikümne aasta eest Worldwatch Instituteʼi (USA) direktor, nüüd Earth Policy Instituteʼi juht. Kui 1990ndate keskel olin küllalt kenasti sisse elanud Põhjamaade poliitikasse ja istusin Stockholmi keskkonnainstituudi nõukogus, kohtasin seal ka Lester Browni. Küsisin talt, kuidas ta suhtub aastaraamatu «State of the World» väljaandmisesse eesti keeles, mida pidasin hädavajalikuks eestlaste teadlikkuse tõstmiseks üleilmsetes asjades. Ta ütles, et Eesti saatust arvestades ta mingit autoriõiguste rakendamist ei taha ja lasku ma käia. Eestis aga selgus, et kirjastajate usk raamatu menusse oli nigel. Sokutasin siis asjaajamise Tallinna SEI-le (praegu Säästva Eesti Instituut), kes paari aastakäigu väljaandmisega hakkama sai, kuid siis jälle tegevus soikus. Turg – ehk selle puudumine – panigi asja paika. Lester Brown, kes muide oli ka iga-aastane külaline Euroopa Parlamendis, ei kuulu nende hulka, keda oponendid hüüaksid maltusiaaniks, olgu see siis kiitus või laitus. Ta tahab mõjutada poliitikuid üle ilma, et need taipaksid reaalset mängu seisu ja võtaksid meie tsivilisatsiooni päästmiseks üht-teist ette (ta raamatud kannavad pealkirju «Plan B 2.0», «Plan B 3.0» ja «Plan B 4.0»). Kes aga tema raamatuid ei loe (või kui loevad, siis salaja), ongi poliitikud, kes globaliseerumise korras on otsustanud rahvusvaheliselt üksmeelselt omandada mõned poliittehnoloogilised õpetused ja osutuda muretult valituks parlamentidesse. Paraku ei lahenda poliittehnoloogiline päikesesära ühtki globaalset probleemi. Sama mõtet väljendas ka Dennis L. Meadows Bukarestis Rooma Klubi 40. aastapäeval 2012. aasta Ameerika poliitikute kohta. Toon siin näite L. Browni plaan-B raamatu sisukorrast: «1. Tsivilisatsioon raskustes: kahanevad nafta ja toiduvarud; tõusvad temperatuurid ja tõusvad ookeanid; ilmne veepuudus; loodussüsteemid stressi käes.» Teine osa annab vastused, kuidas toimida, ja kolmas kannab pealkirja «Suur mobilisatsioon». Niisiis on Lester Brown konstruktiivne ega allu päriselt Kaupo Vipi esitatud inimliigitusele boomsters (õitsengukuulutajad) ja doomsters (hukukuulutajad). Kuna usk on meil igaühel vabalt valida, siis võime ennast ka vabalt kahte masti lugeda. Teaduslikkusel ei ole aga sellega midagi pistmist. Inimkonnal on vähe võimalusi kaugemat tulevikku kindla peale ette näha. Kui mitte tungida kosmoloogiasse, siis igavese kasvu (majanduskasvu) hüpoteesi uskumine on infantiilne samavõrra kui prohvet Maltsveti aegne viimsepäeva uskumine. Mul on ikka meeles üks ülikooliaegne Rand Corporationi korraldatud küsitlus, mida nad usuvad poole sajandi jooksul juhtuvat. Küsitleti 3000 USA teadlast. Leidsin selle küsitluse ümberkirjutuse oma muude paberite hulgast (ilmselt ajakirjast Ameerika, mille Hruštšov NLi sisse lubas) selle millenniumi alguses ja tõdesin, et ennustused tehnoloogiliste saavutuste kohta (näiteks inimene Kuul) olid head ja rahuldavad kahekümne aasta jooksul, see tähendab aastani 1980. Edasi läks asi imelikuks. Näiteks oli enamik USA teadlasi veendunud, et aastaks 2000 on inimkond jätnud naerdes hüvasti tobeda demokraatia mängimisega ning rahvaid ja riike juhivad teadlased. Meie olime ju läbi teinud viimase ülemnõukogu, kus mälu järgi istus üle neljakümne Tartu Ülikooli lõpetanu, aga siiski ei kehtestatud reeglit, et parlament koosnegu ainult Tartu ülikkooli lõpetajatest. Tõsi, oli üks ülikooli lõpetanud jurist, kes nõudis, et riigikogu peab koosnema ainult juristidest. Oo õudust! Võtsin selle jutu üles selleks, et ehkki 40 aastat tegelikkust sobib Rooma Klubi esimese ennustusega päris hästi, ei ole see veel täielik garantii edaspidiseks prognoosi täitumiseks. Küll aga peaks ühiskond tõsimeeli arutama, kas aja märgid, nagu unistused Vene või araabia impeeriumite taastamisest või Aafrika pagulaste tulv Euroopasse (sama juhtub Kagu-Aasiast Indoneesiasse või ammu juba Mehhikost USAsse), mööduvad meil vallavanemate kerge nurisemisega või on need juba osa sellest, millest Rooma Klubi on rääkinud ja millest kirjutab Kaupo Vipp. Ja valitsus võiks vabalt korraldada ühe õhtukooli oma liikmetele küsimuses, kas SKT põrnitsemise kõrvale mahub ka mõni stsenaarium, kuidas tsivilisatsiooni kriisist elusalt välja ujuda. Kaupo Vipp aitaks valitsust kindlasti heal meelel. Poliitik ja geograafiakandidaadi kraadiga loodusteadlane Andres Tarand oli 1994–1995 Eesti peaminister (praegu SDE liige). Ta on osalenud paljudel uurimisreisidel, sh talvitus 1969. aastal Antarktikas uurimisjaamas Molodjožnaja. Käesoleva pöördumise avalikkuse poole on koostanud Richard Heinberg – üks maailma tuntuim globaalprobleemidest kirjutav publitsist. See on pühendatud kõigile, kes inimliigi käekäigu pärast südant valutavad. Eriti inimestele, kes ökoloogia ja energeetika teemasid teaduste, kunstide, kirjanduse, hariduse, ühiskondliku tegevuse, meedia jms vahendite abil avalikkusele teadvustada on püüdnud. Autori soovil Eesti oludele kohandanud Kaupo Vipp. Richard Heinberg TIPUHETK Tänapäevasele naftatipu-käsitlusele pandi alus 17 aastat tagasi. Erialaspetsialistide poolt tõstatati probleem küll juba 1948. aastal, aga avalikkuse ette jõudis see märtsis 1998, kui ajakirjas Scientific American ilmus geoloogide Colin Campbelli ja Jean Laherrère artikkel "Odava nafta lõpp". Just Campbelli kaudu juurdus avalikku käibesse ka naftageoloogide argooväljend Naftatipp (inglise k “Peak Oil” e PO). See käib uuskasutuses mitte enam ühe naftamaardla, vaid kogu planeedi kohta, kuigi tähistab sama, mida ennegi – vältimatult saabuvat ajahetke, mil toornafta tootmismaht jõuab oma maksimumini. Seejärel kasv kaob ja lõpuks asub tootmismaht langema sedamööda, kuis halveneb ressursi kättesaadavus, vaesub kvaliteet, kasvab investeerimisvajadus ning kahaneb kasumlikkus. Kui tööstustsivilisatsioon pole selleks hetkeks oma jäägitut naftasõltuvust radikaalselt vähendada suutnud, siis viib tähtsaima energiasisendi kahanemine majanduskriiside jadani, mis päädivad tööstusühiskonna kollapsiga. See tähendaks tänase globaalse ühiskondliku komplekssüsteemi spontaanset, kiiret ning olulist lihtsustumist vähemalt nafta kasutuselevõtu-eelsele tasemele. Ajaloost on analoogilise kollapsi tuntuim näide Lääne-Rooma impeeriumi kõrgorganiseerituse lihtsustumine vara-keskaegsele Euroopale iseloomulikuks elukorralduseks. Campbell prognoosis konventsionaalse e tavapärase naftatootmise maksimumini jõudmist 2005. kuni 2010. aastail. Laherrère kirjeldas, kuidas tavapärase tootmise tipnemine viib naftahinna sellistesse kõrgustesse, et loob motivatsiooni arendada kõikvõimalike ebatavapäraste vedelkütuste tootmist. Nende arengute lõpptulemuseks prognoosis ta nüüd juba kõigi vedelkütuste tootmistipu ilmnemist ca 2015. aastaks. Näib, et tänaseks oleme tõesti ka selle tootmistipu lävele jõudnud. Kasv tavanafta tootmismahus peatuski prognoositud tähtajal, kõikudes 2005. a algusest tänaseni ca 73 mln/bbl juures. Tulemuseks sai ajaloolisi hinnarekordeid purustavate aastate jada, mis juhtis tööstusi arendama tavanaftat asendavate ressursside tehnoloogiaid. Sukelduti pigiliivadest nafta sünteesimisse, kiltade frakkimisse, taimedest biokütuste ajamisse, söe ja põlevkivi utmisse jms kõrge omahinnaga vedelkütuste tootmisse. Joonisel on näha kahte ajaloo kõrgeimate naftahindadega perioodi. Esimene hüppeliste kõikumiste episood aastail 1973-1985, on kunstlikult tekitatud, sõltudes OPEC-i embargost lääneriikidele ja Iraani-Iraagi konfliktist. Teine on loomuliku järjepideva kasvuga episood, mis järgnes konventsionaalse nafta tootmistipule peale 2004. aastat. Kõrge hinnaga kaasnevad majandus- ja rahanduskriiside puhangud koos tarbimisvõime langusega. Loomulikul hinnakujunemisel tähendab see ka hindade kukkumist. XX saj keskmisest kuni viis korda kallimaks kerkinud turuhind kägistas naftasõltuvuses majanduste kasvu. Loomulikult hakkas koos reaalmajanduse stagneerumisega langema ka vedelkütuste nõudlus. Ebakõla kasvanud pakkumise ja langeva nõudluse vahel viis 2014 a lõpuks kõigi vedelkütuste hindade langemiseni. Alla omahinna vajuv turuhind sunnib ebakonventsionaalsete vedelkütuste tootjaid vähendama uurimis- ja arenduskulusid ning kahandama tootmismahte. Pankrotid üha sagenevad. Kokkuvõttes ongi vedelkütuste tootmine juba kahanemiskursile sätitud, esialgu vähemalt 2016. aastani. Kuigi tootmislanguses taastekkiv defitsiit kergitab hinnad lõpuks vahepealsetesse kõrgustesse tagasi, ei ole kallite ebatavapäraste vedelkütuste uut tootmisbuumi ilmselt enam loota. Sest arvatavasti ei tungle kord juba kõrvetada saanud pangad tagasi, et toetada ülivolatiilsel turul olematu kasumlikkusega riskivaid projekte. Sel juhul on peale 2005. aastat USA-s üles puhutud kildanafta-mull lõhkema programmeeritud. Mis omakorda võib lõhata kogu tänase hiiglasliku börsimulli ja käivitada siiani põetavast 2008. aasta kriisist oluliselt hävitavama globaalse doominoefekti (eesti keeles vt PO-st ja majandusprognoosidest raamatust "Globaalpohmelus"). Just nüüd, kui on tipnemas kõigi vedelkütuste kogutoodang, võib iroonilisel kombel üha enam kuulda jutte, nagu olnuks naftatipu-hoiatused algusest peale ekslikud: "Sest näete –otsalõppemise asemel on planeet täna hädas hoopis vedelkütuste ületootmisega! Ja see fakt näitab selgelt pessimistlike PO-kuulutajate ekslikkust!". Põhimõttelistel kriitikutel on omad eesmärgid täita. Aga igaüks, kes on kunagi soovinud midagi PO-st kuulda, teab, et sel pole "otsa lõppemisega" mingit pistmist. Pigem vastupidi – nagu on kirjutanud kauaaegne PO-teema kajastaja Ron Patterson: "Tipnemine tähistab ajahetke, mil tootmine on suurem kui kunagi varem või hiljem maailma ajaloos. See hetk peaks välja nägema pigem vedelkütuste ületootmise-, kui defitsiidi-episoodina." Need meist, kes juba kümnendi või enam on püüdnud saabuva PO hoiatust ühiskonnale edastada, on peale 2005. aastat ilmselt kogenud oma tegevuse teatavat rehabiliteerumist. Kui mitte avaliku arvamuse või poliitikute hoiakuis, siis vähemalt statistiliste andmete näitudes. Kas meil oleks seetõttu põhjust nüüd kahjurõõmu tunda? Vaevalt küll. Lõpuks pole ju meie pingutuste siht olnud mingite punktide kogumine, vaid rahva ettevalmistamine. Võimaluste otsimine tööstusühiskonna muut(u)miseks sel moel, et kahaneks paratamatult saabuva majandusliku šoki letaalne mõju. Kahjuks ei ole näha ühtegi märki, et see meil mingilgi määral õnnestunud oleks. Põhiosa meie pingutustest on kulunud hoopis sellele, et end üldse kuuldavaks teha. Meie töö mõju reaalsete energiapoliitikate kujundamisele on jäänud pea olematuks. Üsna samal moel, nagu planeedi öko-tasakaalu pärast muretsevate aktivistide reaalsed töötulemused. Aga meil ei ole põhjust selle pärast häbi tunda. Kaartid olid algusest peale ebavõrdselt välja jagatud. Peavoolu majandusteaduse tänane usutunnistus, mis valitsusi ning poliitikuid skolastilises haardes hoiab, väidab vankumatult, et erinevad energialiigid on majandusprotsessis vastastikku asendatavad. Et loodusressursid ei saa piirata lõputut majanduskasvu meie lõplikul planeedil. Ja et laguneva reaalmajanduse vundamenti saab paigata virtuaalrahanduse mullidega. Selle ususekti pantvangiks olevate poliitikakujundajate kõrvad jäävad teistsugustele argumentidele kurdiks. Piirdumine nelja-aastase valimiste ajahorisondiga ei lubagi kuulda, näha või kõnelda kaugema perspektiivi ebameeldivustest. Tööstustsivilisatsiooni jaoks on juba käimas muserdav kohanemine asjaoluga, et võimekus energiatarbimiseks on kõikjal kahanema asunud – esmakordselt inimliigi ajaloos. Biofüüsikalise majanduskäsitluse vaates moodustavad loogilise terviku kõik selle kahanemise poolt käivitatud protsessid: majanduses kiirelt kahanev kasumlikkus, ajalooliselt pretsedenditu monetaarpoliitika, mediaanperede süvenev kitsikus, keskklassi hääbumine, sotsiaaltagatiste kõdumine, geopoliitiliste pingete kasv, äärmusliikumiste kosuv aktiivsus, II maailmasõja mastaapideni jõudnud pagulas-uputus jms päevauudistest tuttav. Boonuseks veel kliimanihete kuhjumine, mis samuti seostatav vahepealse priiskava energiaküllusega. Küünikud võiks järeldada, et nüüd oleks õige hetk end võitjaks kuulutada, punkrisse varjuda ning lahtirulluvat tragöödiat kõrvalt vaatama jääda. Siiski, hingega asja juures olijaile algab nüüd veel kriitilisema tähtsusega töö. Kas seni vaid kaevandus-kanaarilindudeks jäänud aktivistid suudaks mõjutada nüüd järgnevat, otsustavat peatükki üldinimliku draama arengus? Hoolimata me saamatusest valitsuste poliitikate mõjutamisel, ei jäänud kogu töö siiski vaid isikliku aja, jõu ja vahendite raiskamiseks. Võrreldes sellega, kui me poleks üldse midagi ette võtnud, on maailm tänaseks meie pingutuste võrra parem koht – mis siis, et mitte sedavõrd, kui lootsime. Kõigele vaatamata on ju ökoloogia ja PO sõnum jõudnud miljonite inimesteni kogu maailmas. Ja vähemalt kümned tuhanded on teinud oma elus olulisi muutusi, mis võimaldavad neil ning nende lähedastel saabuvaks paremini valmistuda. Kui eelnenud aastate põhieesmärgiks jäi teavitus eelseisvaist väljakutseist, siis nüüd tuleks asuda soodustama oma rahva kohanemist nende fundamentaalsete nihetega, mida igapäevaelu juba peale suruma on asunud. Selleks vajavad kõikjal lahendamist sõlmküsimused: * Kuidas, rohujuure- ning kohalike kogukondade tasemest alustades, ehitada meie ühiskonda jätkusuutlikumaks, kui pole lootustki selle töö toetamiseks riiklike poliitikate poolt? * Kuidas saaks aidata rahval kohaneda senisest kordades väiksemaks jääva energiasisendiga, mis reaalses elus kaasneb lokaalsete ja (ka tegelikult) emissioonivabade energia-infrastruktuuridega? * Kuidas viia inimesteni mõistmine, et neil tuleks oma senist elustandardit preventiivselt kahandada ning kõikjal nö ökoloogilise eluviisi ja kogukonnakeskse organiseerituse juurde taanduda? Lisaks on selge, et edasi tuleb tegutseda geopoliitilise kliima kiire halvenemise taustal, perioodiliste ökoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike ekstreemsuste ning kriiside tingimustes. Muidugi võib jätkuv üldkriis ülesande lahendamist ka soodustada. Senisest mugavast rutiinist välja kistud ühiskond võib muutuda avatumaks kriisi reaalteaduste-põhisele seletamisele. Kuid eesmärgiks ei saa enam jääda tööstusühiskonna (ja senise keskklassi) elustiili säilitamine. Nüüd on see juba võimatu. Uus, reaaliseeritav siht saaks nüüd olla "organiseeritud taganemine" oluliselt madalama, kuid ikka veel mõistliku heaoluga elustandardi juurde. Vaid nii suudaksime vältida ühiskonna langemist anarhiakaosesse ning säilitada järeltulijaile võimalikult palju kultuuriväärtuslikku. Tõsi, nagu Peak Oil´i eest hoiatamisel, nii puuduvad meil ka uute pingutuste puhul igasugused garantiid õnnestumiseks. Aga panused on sedavõrd kõrged, et iga katse on riskimist väärt. Märts 2015 |
Kaupo Vipp
Raamat "Globaalpohmelus" . Arutelusid, lisainfot ja viiteid. |