(Kärbitud ja muudetud kujul ilmunud ajalehes "Sirp" 19. 12. 2014. , pealkirja all "Naftatipu 10. sünnipäevaks")
Möödumas on 10 aastat hetkest, peale mida meie tööstustsivilisatsioon pole enam suutnud kasvatada oma kõige tähtsama energiasisendi - toornafta - hankemahtusid. Energianappuses vaevlevas tehnoloogilises globaalkülas on kuhjumas majanduslikud, (geo)poliitilised ja sotsiaalsed pinged. Argidüstoopilise Naftatipu juubelile mõtlemine tuletas mulle meelde ühe teemaga haakuva kirjatüki (Kurmo Konsa "Ökoutoopiline mülgas"; Sirp 29. 08. 2014.). Energiakriisi juubelijutus näis üsna sobiv ka seda kirjutist puudutada. Sest tehnoutopismile igiomase kategooriaveana võrdsustati selles tehnoloogiaid energiaga. Oletati, et kui ühiskonnasüsteemide kõik arenguepisoodid pole täppisteadusliku metoodikaga prognoositavad, siis ei ole prognoositavad ka iseorganiseeruvate komplekssüsteemide üldised, põhimõttelised arengud. Väideti ühes lõigus inimliik ja selle tehnoloogiad looduse naturaalseteks osadeks, järgmises lõigus aga millekski täiesti eraldiseisvaks ja kunstlikuks. Jne, segadust kui palju. Füüsikast ja bioloogiast lähtuvad komplekssüsteemide käsitlused, sh biofüüsikaline majanduskäsitlus, võimaldavad sellist segadust klaarida.
Biofüüsikaliselt alluvad kõik elusaine loodud süsteemid samadele seaduspäradele, olgu need ainuraksed või vaalad, sipelgapesad või külakogukonnad, aktsiaseltsid või riigid. Muuhulgas kehtib neile kõigile reegel, mida on nimetatud ka termodünaamika neljandaks seaduseks: kõik elusaine süsteemid iseorganiseeruvad alati viisil, mis võimaldab neil maksimiseerida end läbivat energiavoogu. Planeediga piiratud elukeskkonna tõttu tähendab see, et sisendenergia hankimisel peavad süsteemid omavahel konkureerima. Selleks järgib iseorganiseerumisprintsiip alati kolme universaalset ja seonduvat arengusihti – kasumlikkuse tõhustamist (energiahankeis, metabolismides, töös jms), komplekssusastme kasvatamist ja sisendenergia hankemahtude suurendamist. Evolutsiooniline edu ühel sihil juhib järgmise sihi poole, ühe arenguringi läbimine tähendab asumist järgmisele. Liigi piiridest biosfääri ulatuseni võidutsevad konkurentsi ja keskkonnamuutustega paremini kohanenud süsteemid. Kuid mitte ükski neist süsteemidest ei arene komplekssemaks omaenda teadvustatud tegevuse tulemusena. Ka inimliik ei ole kunagi nt tööstustsivilisatsiooni rajamist kavandanud. Oleme pidevalt hõivatud hoopis sellega, et oma universaalsete probleemide lahendamise käigus kuidagi kohaneda selle aina komplekssemaks iseorganiseeruva süsteemiga. Seejuures kerkivate uute probleemide lahendamisel käitume nii, nagu kõik elusolendid, võttes oma elukkeskkonnast esimesena alati parima ressursi, mis meile hetkel kõige lihtsamini kättesaadav on.
Lähtudes universaalsest arenguloogikast on meie komplekssüsteem jõudnud energiavoo maksimiseerimisel globaalse tehnoloogilise tsivilisatsioonini. Ja globaalse süsteemi elukeskkonda konkurente lihtsalt ei mahu. Selles süsteemis kaitsevad tehnoloogiad inimliiki looduslikust valiku eest, nagu katseklaas pärmiseeni. Planeedi ajaloos pretsedenditu komplekssusastme on meie süsteemile taganud kõigist senituntuist suurima energiasisaldusega, parima energeetilise hanketõhususega, kõige lihtsamini kättesaadava ja transporditava ning keemiliselt koostiselt mitmekesiseima energiasisendi - nafta - saamine tähtsaimaks energiasisendiks.
Juba kivisöe kasutuselevõtt muutis meie ühiskondlikke komplekssüsteeme pea tundmatuseni. Muuhulgas kaotades näiteks vajaduse sunnismaisuse ning orjatöö järgi, kuigi inimlihaste jõud oli alates neoliitilisest revolutsioonist moodustanud keskmiselt ¾ ühiskondade tööenergia sisendist. Nafta kasutuselevõtt tõstis inimlikku heaolu hüppeliselt. Pole ime, et viimase sajandiga rajasime nafta kasutamisele praktiliselt kõik inimtegevuse valdkonnad. Seda ühel või teisel moel rakendades lahenes XX sajandil iga inimkonna ette kerkinud uus probleem. Täna oleks raske leida artefakti, mis poleks kas naftast valmistatud, naftaga töötav, nafta abil hangitud või toodetud. Pealekauba, inimesed sõna-otseses-mõttes söövad naftat. Iga toiduaine-kalori saamiseks oma toidulauale kulutame me keskmiselt 12 kalorit fossiilkütuste energiat. Naftakeemiast sõltuva põllumajandusliku suurtootmise juurutamine ongi võimaldanud toidu 7,3 miljardile inimolendile.
Kasvava inimarvukuse puhul saab iga üksikisiku heaolu püsida või, veel enam, kasvada vaid juhul, kui samavõrra kasvab kogu ühiskondlik komplekssüsteem. Nimetagem seda majanduskasvuks. Biofüüsikalises vaates on see kasv süsteemi metabolismide mahus, negentroopia loomiseks tehtavas tööhulgas. Muidugi saab töö hulk kasvada ainult energiasisendi kasvades. Pidevat kasvu selles harjusime viimase saja aastaga niivõrd enesestmõistetavaks pidama, et kõik tööstusühiskonna sotsiaalsed, majanduslikud ning poliitilised struktuurid said rajatud igikestva kasvu eeldusele. 1970-ndatel muutus samal moel kasvusõltuvaks viimane otsustava tähtsusega struktuur - finantssüsteem. Koduse Eesti näitel teame, et meie ühiskondliku süsteemi töövõimet ohustab isegi elanikkonna kasvu lakkamine, energiasisendeist rääkimata.
Joonis 1. Tööstustsivilisatsioon jõudis 2005. aastast globaalse naftatootmistipuni, nagu seda juba 1956. aastal prognoositud oli. Tootmismahud on 10-ndat aastat püsinud kõikuval platool, hoolimata turuhinna enneolematust kasvust. Kallite kildaõlide ja sünteetiliste naftade lisandumine ei suuda üldolukorda leevendada. Tulemusena on maailmas 2005. aasta järgselt langenud ka müügiks pakutavad naftakogused. Selle languse, mahus ca 3,5% aastas, on tinginud naftat tootvate riikide vajadus jätkata endi majanduskasvuks vajaliku sisesetarbimise kasvu. Kasvu puudujääki püütakse täita nn "ebakonventsionaalsete vedelkütustega", millistel pole midagi ühist toornaftaga, selle omahinnaga ega energeetilise kasuteguriga.
Planeedi rahvaarv on jäkanud eksponentset kasvu ca 1,1% (üle 77 mln ehk ca Saksamaa elanikkond) aastas. Seega pretendente toidule, peavarjule, riietele, kütustele, ravimitele ja muudele naftast sõltuma sätitud hüvedele on meil iga päevaga 200 000 võrra rohkem. Aga me pole peale 2004. aastat suutnud kasvatada toornafta hanketempot, hoolimata hindade mitmekordsest tõusust. Kasvu kadu peamises energiasisendis on ootuspäraselt peatanud kogu süsteemi kasvu. Globaalmajandus on peale 2007. aastat toimimast tõrkunud, vedades kriisi kõik pideva kasvu eeldusele rajatud struktuurid. Eriti hullult mõjub seisak muidugi globaliseerunud finantssüsteemile. Tulemusena üle planeedi lahvatanud sotsiaalsed ja (geo)poliitlised pinged laastavad isegi euroopat. Aga "araabia kevade" stiilis veriste rahutuste ja terrori põhipäästikuks väidavad uurimused toiduainete hindu, mis vaesematele rahvastele kohati talumatuiks muutuvad. FAO andmeil on globaalne toiduhinna indeks peale 2004 aastat teinud enneolematuid, 250% ulatuvaid hüppeid, kopeerides paratamatult volatiilsust oma põhisisendi, nafta, hindades.
Naftasisendi defitsiiti on püütud leevendada, kasvatades nn "muude küttevedelike" tootmist. Kuid need on puudujääkide korvamiseks liigmadala energiatõhususega ja liialt kulukad. Tänaseks on juba täiesti selge, et globaalmajandus ei suuda pikemalt taluda üle 100 dollari barrelist ulatuvaid naftahindu. Ja kui liigkallis energiasisend kägistab majandusaktiivsuse, siis naftanõudlus läheb süvenevas kriisis vabalangusesse koos naftahinnaga, nagu nägime nii 2008. kui 2014. aastal. Kuid pikas perspektiivis pole suured hinnalangused liiga kõrgest hinnast paremad. Alla omahinna kukkuv turuhind toob kallimatel väljadel (nagu tänased USA kildanafta tootjad) kaasa tootmis- ja arendustegevuse seiskumise või koguni pankrotid. Ajaks, mil madal naftahind võiks majanduse lõpuks uuesti tööle ergutada, on summaarne tootmisvõimsus seetõttu veelgi väiksem, kui enne. Tulemusena asub majanduskasvu uues laines taastekkiv defitsiit veel kiiremini hindu üles kerima ning järgnev kriisilaine saabub veel kiirema ja lammutavamana. Lihtsamaks teeb hindade ümber toimuv vaid uute majanduskriiside prognoosimise – neile eelneb nüüd alati suurem langus naftahindades.
Joonis 2. Täna on naftatootmisest ca 88 % riigiettevõtete käes, kes pole kohustatud oma tegevuse üksikasju avalikustama. Kuid börsil noteeritud erafirmade andmed on saadaval. Jooniselt on näha, et suurimate erafirmade summaarne tootmine tipnes hiljem (2006), kui tootmine planeedil tervikuna (2005). Enam kui viiekordistunud tootmiskulud viitavad ka tipnemise põhjustele – järjest raskemini leitavad ja keerukamates oludes asuvad, üha väiksema mahuga ja suuremaid investeeringuid nõudvad leiukohad. Leidude maht tipnes 1965.a. Alates 1984. a on tarbimine ületanud leidude mahud (nt 2009. a leiti ca 5 mld bbl ja tarbiti ca 31 mld bbl). Täna tuleb 50% maailma kogutoodangust 20-lt suurimalt väljalt (so 1%-lt). Neist 18 leiti 1917–1968 a, 2 tk 1970-ndail, hiljem 0.
Näib üsna selge, et nafta (ja üldse fossiilkütused) vajaksid kiiret asendamist muude energiasisenditega. Kuid mittefossiilsete energiasisendite osakaal maailma energiabilansis ei ole kasvanud juba alates 1995. aastast. Näiliselt kiire kasv päikese- ja tuule-energia osas peale 2005. aastat on suutnud ära katta vaid samaaegse languse tuumaenergia tootmises. Energiasisendite osakaalud püsivad juba 20 aastat suhte juures 87% fossiilkütused / 13% tuuma- ning taastuvenergiad. Lisaks pole ka taastuvenergiate tehnoloogiad täienenud ühegi laiemaltrakendatava uue leiutise võrra 19. sajandist alates (elektrituuliku patenteerimine 1891. aastal, päikesepatarei 1887, vesinik-kütuseelement 1839, elektriauto 1838 jne). Muidugi võtsime me keskkonnast parima ressursi, mis meile hetkel lihtsaimalt kättesaadav oli. Muidugi lükkasime nafta kasutuselevõtuga kiirelt kõrvale kõik vanemad, ebaefektiivsemad lahendused. Nüüd aimame, et see oli viga, nimetades neid koguni "uuteks rohelisteks tehnoloogiateks". Kuid nüüdseks on nendegi ehitamine ja kasutamine sattunud otsesesse sõltuvusse naftast... Kuidas võisime me seda ette näha? Inimkond pole kunagi ajaloos suutnud oma tsivilisatsioonide iseorganiseeruvat arengut reaalselt - teadvustatult ja läbimõeldult mõjutata. Tänaseks on meil ainukese ja haledalt äpardunud katsena ette näidata pusimine CO2 teema ümber.
Nii komplekssüsteemide termodünaamilise, bioloogilise kui ajaloolise käsitluse kohaselt on meie globaalne tööstustsivilisatsioon nüüd oma iseorganiseerumise rajal jõudnud kollapsieelse seisundini. Nii, nagu enne seda iga lokaalne tsivilisatsioon. Kollapsiks (st komplekssuse järsuks vähenemiseks) piisab nüüd ainsast majanduslikust või geopoliitilisest raputusest. Peale madalamal komplekssusastmel stabiliseerumist kaovad pideva kasvu ja tohutu energiasisendi probleemid, aga kaasnev kahanemine mh toidu tootmises tähendab, et ka inimarvukus peab vähemalt 5 miljardi võrra kahanema. Rõhuv enamus inimestest, massimeedia ning poliitiline ja majanduslik eliit ei taha ega suuda tekkinud olukorda hoomata. Ega vaevugi süüvima. Laialt on levinud lootus, et "küllap midagi välja mõeldakse". Pime usk tehnoloogia imetegudesse on tööstusajastu ühiskonnale üldomane. Sellise üldtausta juures peab imetlema inimesi, kes suudavad iseseisvalt mõelda ja ökokogukondades väljapääsu märgata. Need vähesed shansid, mis "tehnoutoopilises vetsupotis" kindlalt ja pöördumatult solgitorustikku saavad loputatud, võivad "ökoutoopilises mülkas" säilida. Sellest võib saada esimene kord, kui üks hävinguohtu sattunud loomaliik püüab asuda teadlikult suunama oma loomulik-looduslikku käekäiku.