Maaleht 04.07.2015.
Kas inimene on midagi erakorralist? Darwin näitas, et needsamad protsessid, mis on kujundanud kõik teised orgaanilisest ainest olendid, on tootnud ka inimese. Oleme sugulased kümnete miljonite nüüdisajal elavate liikidega, ja nende sadade miljonitega, kes on elanud Maa geoloogilises minevikus. Eesti Looduseuurijate Seltsi president, paleontoloog Oive Tinn nendib kevadises Horisondis: “Praegu teame, et oleme vaid üliväike oksaraag tohutu suures elupuus. Liigina ei kujuta inimene endast mitte midagi erilist, ei midagi ülimat, kõrgemat, era- ega ainukordset.” Üliväike oksaraag, isegi mitte looduse latv...
"Inimliik on hüperedukas ja positiivne tagasiside võimendab ta eneseusku. Hetkel Milanos toimuv maailmanäitus EXPO 2015, mille teemaks on “Toites maad ja andes planeedile eluks vajalikku energiat” (Feeding the Planet, Energy for Life) on väga optimistliku sõnumiga. Mitu riiki, nagu USA ja Venemaa, on valmis üksipäini kogu maakera elanikkonna ära toitma. Üks GMOde, teine üleskündmata uudismaade abil. Kuidas saaksid superriigid kahelda oma suutlikkuses?
Inimene on ahvi onupoeg, aga enam ei kehti tema kohta vanad häbenemisväärsed mängureeglid. Charles Darwin sai inspiratsiooni Thomas Malthuse hoiatavate ennustuste lugemisest. Ent nüüdseks on inimeste seas looduslik valik välja lülitatud. “Sotsiaaldarvinism” on sõna, mis paneb punastama ja puristama.
Nobeli preemia laureaat, füüsik Erwin Schrödinger – kes ei teaks “Schrödingeri kassi”! – tõdeb, et inimese puhul on mitmeid argumente, mis räägivad edasise evolutsiooni vastu. Spontaansed pärilikud muutused (mida nüüd nimetatakse mutatsioonideks), millest Darwini teooria kohaselt valitakse automaatselt välja “kõige kasulikumad”, on reeglina väikesed juhuslikud sammud, mis toovad vaid vähest, kui üldse mingit kasu. Just sellepärast on Darwini järeldustes tähtis koht järglaste tohutul hulgal, millest ainult väike osa tohib ellu jääda.
See julm mehhanism on inimühiskonnas välja lülitatud. Me ei taha näha kaasinimesi kannatamas ja hukkumas, oleme kehtestanud juriidilised ja ühiskondlikud normid ning loonud vastavad riiklikud asutused, mis ühelt poolt kaitsevad elu, püüavad aidata igal haigel või nõrgal inimolendil ellu jääda, ning teiselt poolt korvavad vähem kohastunute loomulikku elimineerimist, hoides kõiki talutavate elamisvõimaluste piirides.
Kuigi kauges minevikus võis sõjapidamisel väikeste hõimude või klannide vahel olla ka eugeeniline toime, on küsitav, kas tal on seda kunagi olnud ajaloolistel aegadel. Mingil juhul ei ole seda nüüdisaegsel sõjal. Praegune sõda tähendab valimatut tapmist, samamoodi nagu arstiteaduse ja kirurgia edusammude tulemuseks on valimatu elude päästmine.
Schrödinger resümeerib: “Kuigi me peame sõda ja arstikunsti õigusega millekski dia¬metraalselt vastupidiseks, ei näi kummalgi neist olevat vähimatki selektiivset väärtust.”
Taolise totaalse võrdsustamise ja vennastumise taga ei ole kristlik ligimesearmastus ega budistlik mahakaruna (suur kaastunne), vaid fossiilsete energiaallikate kasutuselevõtmine. Inimkonna moraali hüppeliseks parandajaks ei ole olnud religioon, vaid teaduse ja tehnoloogia revolutsioon.
Moodsa majanduse vundamendiks on kivistunud ja veeldunud päikesevalgus ning inimese leidlikkus viimase vabastamisel ja kasutamisel. Ühiskonnad vajavad oma kasvava keerukuse säilitamiseks järjest suuremas koguses energiat.
Majandusteadlane Hardo Pajula sedastab: “Praegu sisaldub keskmise sõiduauto täis kütusepaagis energia, mis vastab täiskasvanud mehe kahe aasta füüsilisele tööle. Seetõttu ei ole ilmselt juhus, et suurim orjuse kaotamiseks peetud sõda algas kaks aastat pärast esimese puurtorni ehitamist. Vägisi tundub, et lisaks nüüdisaegse ühiskonna keerukusele on ka meie kõrged moraalistandardid vormitud nafta viskoossest materjalist.”
Moondeprotsess on oma kiiruse ja radikaalsusega olnud tõeliselt unikaalne.Homo sapiens on suutnud saja aasta jooksul uute oludega kohastuda ning moondunud tavapärasest omnivoorist industriaal-sotsiaalseks fossilovooriks (fossilitoiduliseks). Loogiline, et musta kulla kasulikkuse avastanud loomaliik tunneb ennast looduse loomulikest piirangutest pääsenuna.
Paraku on kasv võimalik vaid teatava piirini. Peak oil ehk naftatipp oli pöördepunkt. Kaupo Vipp on “Globaalpohmeluses” näidanud, et kui meid praegu ilma pikema võõrutusravita naftasüstla otsast maha võetakse, ei saa me enam oma eluga hakkama. Inimkonnale on “lühikese heaoluperioodi võimaldanud imevedelik, nafta, tõepoolest kui saatana ekskrement. Naftabarrel on osutunud Pandora laekaks, mille avamise tõttu peab kardetavasti suurem osa inimkonnast vahepealsed tasuta lõunad hinge hinnaga kinni maksma. Siiski ei tähenda peak oil veel kohest eesriide langemist. See markeerib alles raginat kassaaparaadis, mis alustas meile arve väljastamist vahepealsete tasuta lõunate eest.”
Kriginat on kuulda ka mitmes agregaadis. Keskmise eluea pretsedenditu pikenemine pakub tunnistust teaduse tulukusest. Pankroti veerel vaakuvad pensioni- ja haigekassad räägivad aga teist keelt. Sellest hoolimata: kes ei tahaks hüvedest – ja veel kaua! – osa saada?
ÜRO 18. juunil avaldatud raport maailma põgenike kohta näitab, et aastaga on nende hulk suurenenud 23%. 13,9 miljonit inimest pidi oma kodu maha jätma – 42 500 inimest päevas. Kokku on põgenikke 59,5 miljonit.
Üle Vahemere tuli mullu 219 000 paadipõgenikku. Kõik nad pagevad nälja, sõja, tagakiusamise, vägivalla või inimõiguste rikkumise eest. Maailmas on praegu üks inimene 122st kas põgenik, sisepõgenik või asüülitaotleja. Kusjuures pagulaste hulka ei arvata parema palga otsijaid, nagu Soome tööle ja elama läinud 48 000 eestlast.
Varem pole olnud aega, mil nii vähe pagulasi on kodudesse tagasi pöördunud. Milleks?
Soome kultuurikriitik Timo Vihavainen mõtiskleb oma raamatus “Äratuskell õhtumaadele”: “Miks peaks teiste kultuuride sissetungi pärast muretsema, kui lääne kultuur on juba sajandeid tõestanud, et ta on ekspansiivne ja visa ning et teda imetletakse kogu maailmas? Nii ongi, kuid see ei ole küllaldane põhjus sulgeda silmad ilmselge tõsiasja ees: rahvasterändamine on alanud ja see on juba ühe sugupõlve ajal maailma põhjalikult muutnud. Muutus järjest kiireneb ja on pöördumatu.”
Sõjajärgsetel aastatel on kolonialismi ja fašismi pattu kahetsev lääs rõhunud vabadusele, demokraatiale ja inim¬õigustele. Hardo Pajula sõnul: “Sedamööda, kuidas veel sajand tagasi eliidi privileegiks olevaid hüviseid on hakatud pidama inimõigusteks, on hoolekanderiigi kuju võtnud Leviaatan nakatunud vesitõppe, millele võlakriis ja halvaloomulised demograafilised suundumused nüüd letaalse käigu ähvardavad anda.”
Looja Jumala võis aina kõikvägevamaks muutuv inimene tunnistada surnuks, ent loodusega ei lähe nii lihtsalt. Francis Bacon teadis: Natura non nisi parendo vincitur, loodust ei võideta muidu kui alistumisega."
Kas inimene on midagi erakorralist? Darwin näitas, et needsamad protsessid, mis on kujundanud kõik teised orgaanilisest ainest olendid, on tootnud ka inimese. Oleme sugulased kümnete miljonite nüüdisajal elavate liikidega, ja nende sadade miljonitega, kes on elanud Maa geoloogilises minevikus. Eesti Looduseuurijate Seltsi president, paleontoloog Oive Tinn nendib kevadises Horisondis: “Praegu teame, et oleme vaid üliväike oksaraag tohutu suures elupuus. Liigina ei kujuta inimene endast mitte midagi erilist, ei midagi ülimat, kõrgemat, era- ega ainukordset.” Üliväike oksaraag, isegi mitte looduse latv...
"Inimliik on hüperedukas ja positiivne tagasiside võimendab ta eneseusku. Hetkel Milanos toimuv maailmanäitus EXPO 2015, mille teemaks on “Toites maad ja andes planeedile eluks vajalikku energiat” (Feeding the Planet, Energy for Life) on väga optimistliku sõnumiga. Mitu riiki, nagu USA ja Venemaa, on valmis üksipäini kogu maakera elanikkonna ära toitma. Üks GMOde, teine üleskündmata uudismaade abil. Kuidas saaksid superriigid kahelda oma suutlikkuses?
Inimene on ahvi onupoeg, aga enam ei kehti tema kohta vanad häbenemisväärsed mängureeglid. Charles Darwin sai inspiratsiooni Thomas Malthuse hoiatavate ennustuste lugemisest. Ent nüüdseks on inimeste seas looduslik valik välja lülitatud. “Sotsiaaldarvinism” on sõna, mis paneb punastama ja puristama.
Nobeli preemia laureaat, füüsik Erwin Schrödinger – kes ei teaks “Schrödingeri kassi”! – tõdeb, et inimese puhul on mitmeid argumente, mis räägivad edasise evolutsiooni vastu. Spontaansed pärilikud muutused (mida nüüd nimetatakse mutatsioonideks), millest Darwini teooria kohaselt valitakse automaatselt välja “kõige kasulikumad”, on reeglina väikesed juhuslikud sammud, mis toovad vaid vähest, kui üldse mingit kasu. Just sellepärast on Darwini järeldustes tähtis koht järglaste tohutul hulgal, millest ainult väike osa tohib ellu jääda.
See julm mehhanism on inimühiskonnas välja lülitatud. Me ei taha näha kaasinimesi kannatamas ja hukkumas, oleme kehtestanud juriidilised ja ühiskondlikud normid ning loonud vastavad riiklikud asutused, mis ühelt poolt kaitsevad elu, püüavad aidata igal haigel või nõrgal inimolendil ellu jääda, ning teiselt poolt korvavad vähem kohastunute loomulikku elimineerimist, hoides kõiki talutavate elamisvõimaluste piirides.
Kuigi kauges minevikus võis sõjapidamisel väikeste hõimude või klannide vahel olla ka eugeeniline toime, on küsitav, kas tal on seda kunagi olnud ajaloolistel aegadel. Mingil juhul ei ole seda nüüdisaegsel sõjal. Praegune sõda tähendab valimatut tapmist, samamoodi nagu arstiteaduse ja kirurgia edusammude tulemuseks on valimatu elude päästmine.
Schrödinger resümeerib: “Kuigi me peame sõda ja arstikunsti õigusega millekski dia¬metraalselt vastupidiseks, ei näi kummalgi neist olevat vähimatki selektiivset väärtust.”
Taolise totaalse võrdsustamise ja vennastumise taga ei ole kristlik ligimesearmastus ega budistlik mahakaruna (suur kaastunne), vaid fossiilsete energiaallikate kasutuselevõtmine. Inimkonna moraali hüppeliseks parandajaks ei ole olnud religioon, vaid teaduse ja tehnoloogia revolutsioon.
Moodsa majanduse vundamendiks on kivistunud ja veeldunud päikesevalgus ning inimese leidlikkus viimase vabastamisel ja kasutamisel. Ühiskonnad vajavad oma kasvava keerukuse säilitamiseks järjest suuremas koguses energiat.
Majandusteadlane Hardo Pajula sedastab: “Praegu sisaldub keskmise sõiduauto täis kütusepaagis energia, mis vastab täiskasvanud mehe kahe aasta füüsilisele tööle. Seetõttu ei ole ilmselt juhus, et suurim orjuse kaotamiseks peetud sõda algas kaks aastat pärast esimese puurtorni ehitamist. Vägisi tundub, et lisaks nüüdisaegse ühiskonna keerukusele on ka meie kõrged moraalistandardid vormitud nafta viskoossest materjalist.”
Moondeprotsess on oma kiiruse ja radikaalsusega olnud tõeliselt unikaalne.Homo sapiens on suutnud saja aasta jooksul uute oludega kohastuda ning moondunud tavapärasest omnivoorist industriaal-sotsiaalseks fossilovooriks (fossilitoiduliseks). Loogiline, et musta kulla kasulikkuse avastanud loomaliik tunneb ennast looduse loomulikest piirangutest pääsenuna.
Paraku on kasv võimalik vaid teatava piirini. Peak oil ehk naftatipp oli pöördepunkt. Kaupo Vipp on “Globaalpohmeluses” näidanud, et kui meid praegu ilma pikema võõrutusravita naftasüstla otsast maha võetakse, ei saa me enam oma eluga hakkama. Inimkonnale on “lühikese heaoluperioodi võimaldanud imevedelik, nafta, tõepoolest kui saatana ekskrement. Naftabarrel on osutunud Pandora laekaks, mille avamise tõttu peab kardetavasti suurem osa inimkonnast vahepealsed tasuta lõunad hinge hinnaga kinni maksma. Siiski ei tähenda peak oil veel kohest eesriide langemist. See markeerib alles raginat kassaaparaadis, mis alustas meile arve väljastamist vahepealsete tasuta lõunate eest.”
Kriginat on kuulda ka mitmes agregaadis. Keskmise eluea pretsedenditu pikenemine pakub tunnistust teaduse tulukusest. Pankroti veerel vaakuvad pensioni- ja haigekassad räägivad aga teist keelt. Sellest hoolimata: kes ei tahaks hüvedest – ja veel kaua! – osa saada?
ÜRO 18. juunil avaldatud raport maailma põgenike kohta näitab, et aastaga on nende hulk suurenenud 23%. 13,9 miljonit inimest pidi oma kodu maha jätma – 42 500 inimest päevas. Kokku on põgenikke 59,5 miljonit.
Üle Vahemere tuli mullu 219 000 paadipõgenikku. Kõik nad pagevad nälja, sõja, tagakiusamise, vägivalla või inimõiguste rikkumise eest. Maailmas on praegu üks inimene 122st kas põgenik, sisepõgenik või asüülitaotleja. Kusjuures pagulaste hulka ei arvata parema palga otsijaid, nagu Soome tööle ja elama läinud 48 000 eestlast.
Varem pole olnud aega, mil nii vähe pagulasi on kodudesse tagasi pöördunud. Milleks?
Soome kultuurikriitik Timo Vihavainen mõtiskleb oma raamatus “Äratuskell õhtumaadele”: “Miks peaks teiste kultuuride sissetungi pärast muretsema, kui lääne kultuur on juba sajandeid tõestanud, et ta on ekspansiivne ja visa ning et teda imetletakse kogu maailmas? Nii ongi, kuid see ei ole küllaldane põhjus sulgeda silmad ilmselge tõsiasja ees: rahvasterändamine on alanud ja see on juba ühe sugupõlve ajal maailma põhjalikult muutnud. Muutus järjest kiireneb ja on pöördumatu.”
Sõjajärgsetel aastatel on kolonialismi ja fašismi pattu kahetsev lääs rõhunud vabadusele, demokraatiale ja inim¬õigustele. Hardo Pajula sõnul: “Sedamööda, kuidas veel sajand tagasi eliidi privileegiks olevaid hüviseid on hakatud pidama inimõigusteks, on hoolekanderiigi kuju võtnud Leviaatan nakatunud vesitõppe, millele võlakriis ja halvaloomulised demograafilised suundumused nüüd letaalse käigu ähvardavad anda.”
Looja Jumala võis aina kõikvägevamaks muutuv inimene tunnistada surnuks, ent loodusega ei lähe nii lihtsalt. Francis Bacon teadis: Natura non nisi parendo vincitur, loodust ei võideta muidu kui alistumisega."