Artikkel ilmus veidi muudetuna Sirbis 28.06.2019. Siinne artikli algvariant sisaldab joonist ja vähem kirjavigu :)
ÜKS TEE, KOLM VIITA
Ilmus kunagi sellenimeline raamat Holger Pukilt. Maailma muinasjuttudest on palju tuttavam motiiv kangelase ees kolmeks hargnevast teest, iga teeharu ees viidad hoiatustega, mis võib sellele teele pöörates juhtuda.
Tööstustsivilisatsioon on täna muinasjutukangelase sarnaselt ristteele jõudnud. Samas tundub, et sisulised suunavalikud praktiliselt puuduvad. Ongi vaid üks tee kolme viidaga, kuhu lisandub kasvavas tempos üha vängemaid hoiatusi. Viimane neist ilmus hiljuti ÜRO kaudu. Intergovernmental Science-Policy Platform on Biodiversity and Ecosystem Services (IPBES) riskihinnangu taga on sadade teadlaste aastaid kestnud töö. Raport näitab et tsivilisatsioon on kriitiliste piirideni pingestanud planeedi elurikkuse, kliimasüsteemi, mageveevarud, toormed – enamuse elutähtsatest ressurssidest. Et on aeg otsustada, kas lähiaastail muuta eluviise ja ka domineerivat poliitilis-majanduslikku süsteemi või kohtuda globaalse hävinguga. Toetudes parimale teaduslikule teadmisele osutavad IPBES-i stsenaariumid, et ca aastaks 2050 jõuame samal moel jätkates tsivilisatsiooni kollapsini. Kollaps on süsteemide arenguloogikas hetk, mil nende põimsustase (ehk komplekssus) asub spontaanselt, juhitamatult ja järsult kahanema. Tähelepanuväärselt on kollapsiga lõpetanud kõik eelnenud tsivilisatsioonid. Põhjuseks nende probleemid spetsiifiliste ressurssidega, mille kättesaadavus osutus liiga piiratuks ja millest sõltumisele ei suudetud alternatiive leida.
Üks su(u)nd
Igal iseorganiseeruval põimsüsteemil (elusolendil, olendite koloonial, ökosüsteemil, tsivilisatsioonil jms) tuleb pidevalt lahendada üha uusi enda toimimise ette kerkivaid probleeme. Nende lahendamiseks peab süsteem kasvatama põimsustaset (lisades uusi allsüsteeme) ja/või ulatust (paisutades ruumimõõtmeid ja metabolismide mahtu). Loomulikult peab selleks saama üha enam üha spetsiifilisemaid sisendressursse hankida ning suutma üha enam ressursside töötlemisjääke (nn reostust) keskkonda hajutada.
Iga lisandunud allsüsteem saab põimsüsteemi lahutamatuks osaks. Seda ei saa tervikust kaotada, viimata kollapsisse kogu süsteemi. Näiteks tööstustsivilisatsioon toimis 120 aastat tagasi sisepõlemismootorita, 30 aasta eest internetita. Aga täna muudaks nende suhteliselt uute allsüsteemide kadumine tsivilisatsiooni toimimise võimatuks. See tooks kaasa kollapsi, mille käigus kogu süsteem juhitamatult lihtsustuks, kuni mahuks taas oma keskkonna võimaluste piiridesse. Antud näidete puhul peaks tsivilisatsioon lihtsustuma vähemalt sedavõrd, et toimida ilma interneti või sisepõlemismootorita. Inimajaloost tuntud ühiskondlikud põimsüsteemid on kollapsi käigus siiski reeglina „üle lihtsustunud“. Nii nagu Lääne-Rooma komplitseeritud elukorraldusest sai vara-keskaegse Euroopa „pime ajastu“.
Iga iseorganiseeruv kohastumisvõimetu põimsüsteem (sh tsivilisatsioon, mille arengusuund pole teadlikult planeeritud) lõpetab oma kasvutee kollapsieelses seisundis – süsteemses kriisis, mil keskkonnast ei saa enam endale piisavalt ressursse hankida ja/või keskkonda ei saa enam piisavalt oma jäätmeid hajutada.
Üks tee
ÜRO IPBES teadlaste kollapsihoiatus ei ole muidugi ainus omataoline. Esimene analoogiline, maailmas suurt vastukaja tekitanud raport ilmus 1972 aastal Rooma Klubi kaudu. See kandis nime Limits to Growth (LtG) ja kirjeldas tsivilisatsiooni arengustsenaariumeid 2100 aastani. LtG üldjärelduseks oli, et kuni arengumudel sisaldas spetsiifilist seaduspära nimetusega majanduskasv (mis on siiani iga riigi sihiks), seni näitas mudel tööstustsivilisatsiooni vältimatut kollapsit juba XXI sajandi jooksul, ükskõik kui optimistlikke eeldusi või tehnoloogilisi arenguid mudeleisse ka ei lisatud [1]. Raporti referentsmudeliks oli nn BAU (business as usual) ehk „tavapärane asjade käik“ – areng juhul, kui kuni 1970-ndateni valitsenud poliitilis-majanduslikud tendentsid jätkuvad olulisemate muutusteta. Tähelepanuväärselt prognoosis ka LtG BAU mudel tööstustsivilisatsioonile kollapsit ca 2050 aastaks (2030-2050). Laiema üldsuse jaoks selgitas LtG esmakordselt banaalset tõsiasja, et piiramatu kasv piiratud planeedil pole võimalik.
Hilisemad uuringud on tihti rõhutanud, et meie tsivilisatsioonile peaks kollapsieelne seisund kõigepealt ilmnema kriisina rahanduses. Sisendressursside, eelkõige energia hankimine ja ümberjaotamine on iga põimsüsteemi toimimise sisu ja alus. Kuid inimtsivilisatsioonis on paari viimase aastatuhandega kujunenud sisendenergia ekvivalendiks ja ümberjaotamise allsüsteemiks raha(ndus). Tõsised häired baastähtsusega allsüsteemis osutaksid kogu süsteemitervikut hõlmavale kriisile. LtG BAU-mudel prognoosis kollapsieelse seisundini jõudmist ca 2010, koos eelnenud pideva kasvu kadumisega tööstustoodangus, toidu tootmises ja teenuste osutamises per capita. Rahvastiku ohjeldamatu kasv jätkus siiski viimase võimaluseni, õhutades ressursinappuses tekkivaid (geo)poliitilisi pingeid.
Tegelikes arengutes kadus 2005 aastast varasem pidev kasv tsivilisatsiooni tähtsaimas energiasisendis, konventsionaalse toornafta ammutamises (nn PeakOil). Puudujääki asuti küll kompenseerima viletsama energiasaagisega mittekonventsionaalsete küttevedelikega, kuid juba 2008 aastaks järgnes süsteemne kriis globaliseerunud finantssüsteemis ja kadus majanduskasv paljudes arenenud riikides [2]. Nii näiteks lootis EL oma majanduse kogumahus ja investeeringuis jõuda 2008 aasta eelsele tasemele tagasi 2018 aasta jooksul [3]. Sedagi pigem tänu Euroliidu SKP kogunäitu 1,9% võrra aastas paisutavale uuele statistilisele metoodikale ESA2010 [4]. Eesti majandus jõudis uue metoodika kohaselt 2007 aasta tasemele tagasi 2016 aastal, kuid 2007 aastal kehtinud ESA95 metoodika järgi poleks me võib olla tänaseni sealmaal.
Joonis - Euroopa Statistikaameti selgituste kohaselt [vt 4] lisas uus ESA2010 metoodika EU majanduste statistilisele kogumahule alates 2010 aastast ca 1,9% aastas. Varasem ESA95 metoodika (mille järgi fikseeriti Eestis kriisieelne tippseis 2007 aastal) näitaks täna palju madalamat majanduse kogumahtu. Joonisel tähistabki „ESA95 arvutuslik“ 1,9% aastas väiksemat mahtu, kui tänases ametlikus statistikas (mille kohaselt kriisijärgses Eestis puudus summaarne majanduskasv vaid 8,5 aasta jooksul, 2008-2015). Arvestades et meie areng on olnud EU keskmisest parem, jääks Eesti 2018 aasta tegelik lõppnäit ilmselt kahe joonisel toodud lõppnäidu vahele. Sellest hoolimata ei pruugi me olla siiani tagasi jõudnud oma majanduse kriisieelse kogumahuni.
Arvestades nii või naa, näitab isegi ametlik statistika ülipikka stagnatsiooni. Tööstusrevolutsiooni järgselt pole ka suurimad sõjad tekitanud seisu, kus arenenud riikide majandused oleksid olnud summaarse kasvuta üle kolme aastat järjest. Samas on tsivilisatsiooni paljud võtmesüsteemid välja kujunenud nii, et nende toimimine eeldab pidevat majanduskasvu. Kasvuta oludes toimimiseks pole peavoolu majandusteooriail retsepte. Kestva stagnatsiooni oludes on arenenud riikides käimas „rahatrükk“, ülikiire majandusliku ebavõrdsuse kasv ja keskklassi kadumine. Taustal võtab hoogu ühiskondliku sidususe hääbumine, bürokraatia vohamine, korruptsiooni kosumine, üha individualistlikum ja hedonistlikum ellusuhtumine, traditsiooniliste autoriteetide ja väärtushinnangute kadumine, varem äärmuslikeks ristitud poliitjõudude tõus, migratsioonilained, (geo)poliitilise ebastabiilsuse kasv jne – just needsamad teemärgid, mis on kõigi eelnenud tsivilisatsioonide puhul viidanud kollapsieelsele seisundile [5].
Kolm viita
Muidugi mõistsid nii LtG kui IPBES raportite koostajad, et majanduskasvu kadu ilma põhimõtteliste muutusteta tsivilisatsiooni baasmudelis tähistaks mitte pööret jätkusuutlikkusele, vaid jõudmist kollapsieelsesse seisundisse. Rahatrükk, tormisadamat otsiva kapitali meeleheitlikud tõmblused, riikide katsed turgutada majandusi gigantsete taristuprojektidega jms ei leevendaks seda olukorda. Seepärast analüüsiti raporteis võimalikke uusi teeviitu – alternatiive senisele BAU-arengule (NB! alternatiivide mõttes pole sisulist vahet näiteks sotsialistlikul ja kapitalistlikul riigikorral või klassikalisel vasak- ja parempoolsusel, mis kuuluvad üheskoos igikestvast majanduskasvust sõltuva BAU paradigmasse).
LtG 1972 aasta raport lähtus alternatiivide osas võimalikest praktilistest meetmetest. Mitmed koostatud stsenaariumid üldistati kolmeks põhimõtteliselt erinevaks baasmudeliks või teeviidaks:
1- „BAU“ (jätkamine XX sajandil välja kujunenud arengurajal);
2- „LAIAHAARDELISED TEHNOARENGUD“ (lahendustele suunatud progressi maksimaalne forsseerimine);
3- „STABILISEERITUD MAAILM“ (väärtushinnangute ja tarbimiseelistuste muut(u)mise kaudu kasvuvaba jätkusuutlikkuse saavutamine ja min sajandi võrra lisaaja saamine kestvate lahenduste leidmiseks).
IPBES 2019 aasta raport osutas planeedi hetkeseisule. Võimalikud alternatiivid lähtuvad IPBS 2016 aasta metodoloogiliste hinnangute raportis [6] toodud poliitilistest stsenaariumitest (lk 215, tabel 6.3). IPBS-i kuus poliitilist arhetüüpi on siin üldistatud samuti kolmeks baasmudeliks või teeviidaks, et neid saaks võrrelda LtG omadega:
1- „BAU“ (senisest maailmakorraldusest ja traditsioonidest lähtuv, globaliseerumist taltsutada püüdev ühisosa poliitiliselt konservatiivsematest ja pigem reaktiivsematest arhetüüpidest);
2- „LAIAHAARDELISED TEHNOARENGUD“ (progressi-ideaalidest lähtuv, globaliseerumist ja planetaarse ulatusega tsentraliseerimist taotlev, tehnoloogiate arengus tekkivale jätkusuutlikkusele lootev ühisosa poliitiliselt (uus)liberaalsematest ja proaktiivsematest arhetüüpidest);
3- „STABILISEERITUD MAAILM“ (inimeste rohujuuretasandi algatustest lähtuv, relokaliseerumist edendav, kogukondlikust tähtsustav, kõigi kriisidega omal jõul toime tulemisele pühendunud ühisosa poliitiliselt antiglobalistlikest, isolatsionistlikest ja pigem proaktiivsematest arhetüüpidest).
Võrdlus: Teeviit 1 ("BAU") tähistas nii LtG kui IPBS stsenaariumite vaates ühtviisi kollapsit ca 2050 aastaks. Vihasemate kriitikute silmis on selline mudel küll vaid uus-malthuslik paranoia...
Teeviit 2 andis LtG vaates tsivilisatsioonile kõigest ca 40 aastat lisaaega. IPBES ja ÜRO vaates saaks aga sellest mudelist lahendus, kus globaalses koostöös tagatakse vähemalt LtG „Stabiliseeritud maailma“ eesmärgid. Sellise mudeli toimimiseks vajalik koostöö ning väärtushinnangute ja tarbimiseelistuste muut(u)mine saavutataks tugeva globaalse valitsuse toel. Selleks loodetakse asendada kodakondsusest, rahvusriiklusest, religioossusest jms tulenev egoistlik suletus kõikjal unifitseeritud inim- ja tarbijaõigustel põhineva ning vähemuste ja kriisiohvrite kaitsmisele apelleeriva empaatilise avatusega. Majanduse üldise liberaalsuse taustal loodab globaalne valitsus piisavalt talitseda hiidkorporatsioone, kelle võimsus lubab neil praegu rahvusriikide looduse kallal omavolitseda. Planetaarne valitsus forsseeriks rohetehnoloogiate jt jätkusuutlikkusele suunatud tehniliste lahenduste arengut, kasutades selleks lõpuni ära kõik globalismi plussid. ÜRO näeb mudelit oma säästva arengu eesmärkide täitmise eeldusena. Rooma Klubi 2018 aasta raporti autorid peavad samuti taolist mudelit lootustandvaimaks ja mh näevad vajaliku poliitilis-majandusliku teovõimekuse eeskujuna tänast Hiina Rahvavabariiki.
Mudeli edus kahtlejad osutatavad, et sellesuunaline liikumine on saamas järjest rohkem tagasilööke (globalismivastased valimistulemused USA-s ja EL-s). Selle rahumeelne jõustamine võib osutuda võimatuks ja ka mudeli tegelik tulem ei pruugi (majanduskasvu sisaldamise tõttu) erineda BAU-mudelist. Samuti on avaldatud kartust, et ideestiku tahab poolel teel kaaperdada mõni hegemooniat taotlev suurriik. Vihasemad kriitikud peavad „uueks maailmakorralduseks“ ristitud plaani neoliberaalse eliidi inimsusevastaseks vandenõuks või orwellikuks düstoopiaks.
Teeviit 3 andis LtG vaates sajandi jagu lisaaega tõeliselt jätkusuutliku plaani loomiseks. See „Stabiliseeritud maailma“ mudel oli aga LtG uuringus ainus, milleni jõuti tegelikult hoopis tagurpidi-loogika abil. Arengute modelleerimise asemel stabiliseeriti matemaatiline mudel selle tarbeks vägisi, et vaadata siis, mida sellise seisu saavutamiseks reaalsuses teha tuleks. Vajalikud meetmed nõudnuks riikide pretsedenditut koostööd ja tõelist ökoloogilist „valgustumist“ inimliigilt. LtG uurimisrühma juht Dennis Meadows on hilisemates avaldustes leidnud, et see stsenaarium oli täitumiseks algusest peale ülearu optimistlik.
Tegelik olukord on 1972 aastaga võrreldes aga pidevalt halvenenud ja süsteem juba kollapsifaasi sisenenud. Seetõttu on Meadows ja paljud teised veendunud, et ainsana on jätkusuutlikud kollapsiks valmistunud ja eraldunud kogukonnad [7]. Vastavad algatused saavad sündida ainult kogukondade initsiatiivil, mitte globaalsete ja riiklike meetmete või demokraatlike valimiste kaudu. IPBES-i vaates tähistaski teeviit 3 relokaliseerunud (öko)kogukondlikku elukorraldust. See pole aga vähemalt ÜRO jaoks arutlemisväärne alternatiiv – ei paku lahendusi inimkonnale tervikuna ja tähendaks leppimist kollapsi paratamatusega. Madaltehnoloogiliste eluviisidega populatsioon, mida planeet kestvalt ülal hoida (ja kollapsist läbi tuua) suudaks, piirduks vaid ca 1,5–2 mld inimesega.
Kurjemad kriitikud on sellise mudeli ristinud püüdlemiseks „tagasi puu otsa“.
Uus su(u)nd?
Näib et vähemalt ÜRO ja EU ongi panustamas teeviidale 2. – tehnoloogilisele läbimurdele globaalse ja unitaarse uusliberaalse maailmakorralduse toel. IPBES-i 2016 raporti [6] järgi lähtutakse seega arhetüübist „Global sustainable development“ (ja osaliselt ka „Economic optimism“). Siiski on täna raske uskuda, et tõkked planetaarse koostöö ees saaksid vajaliku kiirusega ületatud. Vinduva finantskriisi taustal on silmatorkavad hoopis üha kasvavad tõrked senises globaliseerumisprotsessis, protektsionismi tõus ning majanduslike regulatsioonide ja poliitiliste liitude mõranemine. Samas on planeedi rahvaarv tõusnud 7,7 miljardini ning hoolimata langusest juurdekasvu protsendimääras purustavad juurdekasvu absoluutarvud ajaloolisi rekordeid [8]. Ka tehnoloogilise progressi osas on uusliberaalne majandusparadigma suutnud seni ergutada pigem „laiahaardelist rohepesu“, alates mõttetust bioetanooli lisamisest autokütustesse, lõpetades traagilise metsade põletamisega elektrijaamades…
Kas lüüa nüüd käega ja järeldada, et isegi ohtusid ette teades pole tsivilisatsioon võimeline iseorganiseeruvat, kollapsini viivat arenguteed vältima? Või loota tõesti senise globaalse progressi jätkusuutlikkusele? Või asuda stabiilse maailma poole liikuma omal käel, relokaliseerides oma eluviisid koostöös kohalike kogukondadega?
Ühtaegu ainsal teel püsida ja samas kolme teeviida vahel valida on veider, harjumatu ja raske. Aga aeg sunnib tagant.
Viited:
[1] Meadows, D. jt (1972). The Limits to Growth: a Report for the Club of Rome`s Project on the Predicament of Mankind. New York: Universe Books.
[2] Hamilton, J. (2009). Causes and Consequences of the Oil Shock of 2007-08. The National Bureau of Economic Research (NBER), Working Paper No. 15002 : http://www.nber.org/papers/w15002
[3] Juncker, J-C. (2018). Euroopa Liidu olukord 2018. aastal : https://ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files/soteu2018-brochure_et.pdf
[4] EU (2018). Report from the commission to the european parliament and the council on the application of Regulation (EU) No 549/2013. Raport 29/06/2018 on availability and quality of ESA 2010 data : https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=CELEX:52018DC0506
[5] Tainter, J. (1988). The Collapse of Complex Societies. Cambridge University Press.
[6] IPBS (2016). Methodological Assessment Report on Scenarios and Models …:
https://www.ipbes.net/system/tdf/downloads/pdf/2016.methodological_assessment_report_scenarios_models.pdf?file=1&type=node&id=15244
[7] Meadows, D. (2012). Perspectives on the Limits of Growth: It is too late for sustainable development. Smithsonian Institute lectures: https://www.youtube.com/watch?v=f2oyU0RusiA
[8] ÜRO (2018). Population Division Publications. Department of Economic and Social Affairs:
http://www.un.org/en/development/desa/population/publications/index.shtml
Kolm viita
Muidugi mõistsid nii LtG kui IPBES raportite koostajad, et majanduskasvu kadu ilma põhimõtteliste muutusteta tsivilisatsiooni baasmudelis tähistaks mitte pööret jätkusuutlikkusele, vaid jõudmist kollapsieelsesse seisundisse. Rahatrükk, tormisadamat otsiva kapitali meeleheitlikud tõmblused, riikide katsed turgutada majandusi gigantsete taristuprojektidega jms ei leevendaks seda olukorda. Seepärast analüüsiti raporteis võimalikke uusi teeviitu – alternatiive senisele BAU-arengule (NB! alternatiivide mõttes pole sisulist vahet näiteks sotsialistlikul ja kapitalistlikul riigikorral või klassikalisel vasak- ja parempoolsusel, mis kuuluvad üheskoos igikestvast majanduskasvust sõltuva BAU paradigmasse).
LtG 1972 aasta raport lähtus alternatiivide osas võimalikest praktilistest meetmetest. Mitmed koostatud stsenaariumid üldistati kolmeks põhimõtteliselt erinevaks baasmudeliks või teeviidaks:
1- „BAU“ (jätkamine XX sajandil välja kujunenud arengurajal);
2- „LAIAHAARDELISED TEHNOARENGUD“ (lahendustele suunatud progressi maksimaalne forsseerimine);
3- „STABILISEERITUD MAAILM“ (väärtushinnangute ja tarbimiseelistuste muut(u)mise kaudu kasvuvaba jätkusuutlikkuse saavutamine ja min sajandi võrra lisaaja saamine kestvate lahenduste leidmiseks).
IPBES 2019 aasta raport osutas planeedi hetkeseisule. Võimalikud alternatiivid lähtuvad IPBS 2016 aasta metodoloogiliste hinnangute raportis [6] toodud poliitilistest stsenaariumitest (lk 215, tabel 6.3). IPBS-i kuus poliitilist arhetüüpi on siin üldistatud samuti kolmeks baasmudeliks või teeviidaks, et neid saaks võrrelda LtG omadega:
1- „BAU“ (senisest maailmakorraldusest ja traditsioonidest lähtuv, globaliseerumist taltsutada püüdev ühisosa poliitiliselt konservatiivsematest ja pigem reaktiivsematest arhetüüpidest);
2- „LAIAHAARDELISED TEHNOARENGUD“ (progressi-ideaalidest lähtuv, globaliseerumist ja planetaarse ulatusega tsentraliseerimist taotlev, tehnoloogiate arengus tekkivale jätkusuutlikkusele lootev ühisosa poliitiliselt (uus)liberaalsematest ja proaktiivsematest arhetüüpidest);
3- „STABILISEERITUD MAAILM“ (inimeste rohujuuretasandi algatustest lähtuv, relokaliseerumist edendav, kogukondlikust tähtsustav, kõigi kriisidega omal jõul toime tulemisele pühendunud ühisosa poliitiliselt antiglobalistlikest, isolatsionistlikest ja pigem proaktiivsematest arhetüüpidest).
Võrdlus: Teeviit 1 ("BAU") tähistas nii LtG kui IPBS stsenaariumite vaates ühtviisi kollapsit ca 2050 aastaks. Vihasemate kriitikute silmis on selline mudel küll vaid uus-malthuslik paranoia...
Teeviit 2 andis LtG vaates tsivilisatsioonile kõigest ca 40 aastat lisaaega. IPBES ja ÜRO vaates saaks aga sellest mudelist lahendus, kus globaalses koostöös tagatakse vähemalt LtG „Stabiliseeritud maailma“ eesmärgid. Sellise mudeli toimimiseks vajalik koostöö ning väärtushinnangute ja tarbimiseelistuste muut(u)mine saavutataks tugeva globaalse valitsuse toel. Selleks loodetakse asendada kodakondsusest, rahvusriiklusest, religioossusest jms tulenev egoistlik suletus kõikjal unifitseeritud inim- ja tarbijaõigustel põhineva ning vähemuste ja kriisiohvrite kaitsmisele apelleeriva empaatilise avatusega. Majanduse üldise liberaalsuse taustal loodab globaalne valitsus piisavalt talitseda hiidkorporatsioone, kelle võimsus lubab neil praegu rahvusriikide looduse kallal omavolitseda. Planetaarne valitsus forsseeriks rohetehnoloogiate jt jätkusuutlikkusele suunatud tehniliste lahenduste arengut, kasutades selleks lõpuni ära kõik globalismi plussid. ÜRO näeb mudelit oma säästva arengu eesmärkide täitmise eeldusena. Rooma Klubi 2018 aasta raporti autorid peavad samuti taolist mudelit lootustandvaimaks ja mh näevad vajaliku poliitilis-majandusliku teovõimekuse eeskujuna tänast Hiina Rahvavabariiki.
Mudeli edus kahtlejad osutatavad, et sellesuunaline liikumine on saamas järjest rohkem tagasilööke (globalismivastased valimistulemused USA-s ja EL-s). Selle rahumeelne jõustamine võib osutuda võimatuks ja ka mudeli tegelik tulem ei pruugi (majanduskasvu sisaldamise tõttu) erineda BAU-mudelist. Samuti on avaldatud kartust, et ideestiku tahab poolel teel kaaperdada mõni hegemooniat taotlev suurriik. Vihasemad kriitikud peavad „uueks maailmakorralduseks“ ristitud plaani neoliberaalse eliidi inimsusevastaseks vandenõuks või orwellikuks düstoopiaks.
Teeviit 3 andis LtG vaates sajandi jagu lisaaega tõeliselt jätkusuutliku plaani loomiseks. See „Stabiliseeritud maailma“ mudel oli aga LtG uuringus ainus, milleni jõuti tegelikult hoopis tagurpidi-loogika abil. Arengute modelleerimise asemel stabiliseeriti matemaatiline mudel selle tarbeks vägisi, et vaadata siis, mida sellise seisu saavutamiseks reaalsuses teha tuleks. Vajalikud meetmed nõudnuks riikide pretsedenditut koostööd ja tõelist ökoloogilist „valgustumist“ inimliigilt. LtG uurimisrühma juht Dennis Meadows on hilisemates avaldustes leidnud, et see stsenaarium oli täitumiseks algusest peale ülearu optimistlik.
Tegelik olukord on 1972 aastaga võrreldes aga pidevalt halvenenud ja süsteem juba kollapsifaasi sisenenud. Seetõttu on Meadows ja paljud teised veendunud, et ainsana on jätkusuutlikud kollapsiks valmistunud ja eraldunud kogukonnad [7]. Vastavad algatused saavad sündida ainult kogukondade initsiatiivil, mitte globaalsete ja riiklike meetmete või demokraatlike valimiste kaudu. IPBES-i vaates tähistaski teeviit 3 relokaliseerunud (öko)kogukondlikku elukorraldust. See pole aga vähemalt ÜRO jaoks arutlemisväärne alternatiiv – ei paku lahendusi inimkonnale tervikuna ja tähendaks leppimist kollapsi paratamatusega. Madaltehnoloogiliste eluviisidega populatsioon, mida planeet kestvalt ülal hoida (ja kollapsist läbi tuua) suudaks, piirduks vaid ca 1,5–2 mld inimesega.
Kurjemad kriitikud on sellise mudeli ristinud püüdlemiseks „tagasi puu otsa“.
Uus su(u)nd?
Näib et vähemalt ÜRO ja EU ongi panustamas teeviidale 2. – tehnoloogilisele läbimurdele globaalse ja unitaarse uusliberaalse maailmakorralduse toel. IPBES-i 2016 raporti [6] järgi lähtutakse seega arhetüübist „Global sustainable development“ (ja osaliselt ka „Economic optimism“). Siiski on täna raske uskuda, et tõkked planetaarse koostöö ees saaksid vajaliku kiirusega ületatud. Vinduva finantskriisi taustal on silmatorkavad hoopis üha kasvavad tõrked senises globaliseerumisprotsessis, protektsionismi tõus ning majanduslike regulatsioonide ja poliitiliste liitude mõranemine. Samas on planeedi rahvaarv tõusnud 7,7 miljardini ning hoolimata langusest juurdekasvu protsendimääras purustavad juurdekasvu absoluutarvud ajaloolisi rekordeid [8]. Ka tehnoloogilise progressi osas on uusliberaalne majandusparadigma suutnud seni ergutada pigem „laiahaardelist rohepesu“, alates mõttetust bioetanooli lisamisest autokütustesse, lõpetades traagilise metsade põletamisega elektrijaamades…
Kas lüüa nüüd käega ja järeldada, et isegi ohtusid ette teades pole tsivilisatsioon võimeline iseorganiseeruvat, kollapsini viivat arenguteed vältima? Või loota tõesti senise globaalse progressi jätkusuutlikkusele? Või asuda stabiilse maailma poole liikuma omal käel, relokaliseerides oma eluviisid koostöös kohalike kogukondadega?
Ühtaegu ainsal teel püsida ja samas kolme teeviida vahel valida on veider, harjumatu ja raske. Aga aeg sunnib tagant.
Viited:
[1] Meadows, D. jt (1972). The Limits to Growth: a Report for the Club of Rome`s Project on the Predicament of Mankind. New York: Universe Books.
[2] Hamilton, J. (2009). Causes and Consequences of the Oil Shock of 2007-08. The National Bureau of Economic Research (NBER), Working Paper No. 15002 : http://www.nber.org/papers/w15002
[3] Juncker, J-C. (2018). Euroopa Liidu olukord 2018. aastal : https://ec.europa.eu/commission/sites/beta-political/files/soteu2018-brochure_et.pdf
[4] EU (2018). Report from the commission to the european parliament and the council on the application of Regulation (EU) No 549/2013. Raport 29/06/2018 on availability and quality of ESA 2010 data : https://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=CELEX:52018DC0506
[5] Tainter, J. (1988). The Collapse of Complex Societies. Cambridge University Press.
[6] IPBS (2016). Methodological Assessment Report on Scenarios and Models …:
https://www.ipbes.net/system/tdf/downloads/pdf/2016.methodological_assessment_report_scenarios_models.pdf?file=1&type=node&id=15244
[7] Meadows, D. (2012). Perspectives on the Limits of Growth: It is too late for sustainable development. Smithsonian Institute lectures: https://www.youtube.com/watch?v=f2oyU0RusiA
[8] ÜRO (2018). Population Division Publications. Department of Economic and Social Affairs:
http://www.un.org/en/development/desa/population/publications/index.shtml