Käesoleva pöördumise avalikkuse poole on koostanud Richard Heinberg – üks maailma tuntuim globaalprobleemidest kirjutav publitsist. See on pühendatud kõigile, kes inimliigi käekäigu pärast südant valutavad. Eriti inimestele, kes ökoloogia ja energeetika teemasid teaduste, kunstide, kirjanduse, hariduse, ühiskondliku tegevuse, meedia jms vahendite abil avalikkusele teadvustada on püüdnud. Autori soovil Eesti oludele kohandanud Kaupo Vipp.
Richard Heinberg
TIPUHETK
Tänapäevasele naftatipu-käsitlusele pandi alus 17 aastat tagasi. Erialaspetsialistide poolt tõstatati probleem küll juba 1948. aastal, aga avalikkuse ette jõudis see märtsis 1998, kui ajakirjas Scientific American ilmus geoloogide Colin Campbelli ja Jean Laherrère artikkel "Odava nafta lõpp".
Just Campbelli kaudu juurdus avalikku käibesse ka naftageoloogide argooväljend Naftatipp (inglise k “Peak Oil” e PO). See käib uuskasutuses mitte enam ühe naftamaardla, vaid kogu planeedi kohta, kuigi tähistab sama, mida ennegi – vältimatult saabuvat ajahetke, mil toornafta tootmismaht jõuab oma maksimumini. Seejärel kasv kaob ja lõpuks asub tootmismaht langema sedamööda, kuis halveneb ressursi kättesaadavus, vaesub kvaliteet, kasvab investeerimisvajadus ning kahaneb kasumlikkus. Kui tööstustsivilisatsioon pole selleks hetkeks oma jäägitut naftasõltuvust radikaalselt vähendada suutnud, siis viib tähtsaima energiasisendi kahanemine majanduskriiside jadani, mis päädivad tööstusühiskonna kollapsiga.
See tähendaks tänase globaalse ühiskondliku komplekssüsteemi spontaanset, kiiret ning olulist lihtsustumist vähemalt nafta kasutuselevõtu-eelsele tasemele. Ajaloost on analoogilise kollapsi tuntuim näide Lääne-Rooma impeeriumi kõrgorganiseerituse lihtsustumine vara-keskaegsele Euroopale iseloomulikuks elukorralduseks.
Campbell prognoosis konventsionaalse e tavapärase naftatootmise maksimumini jõudmist 2005. kuni 2010. aastail. Laherrère kirjeldas, kuidas tavapärase tootmise tipnemine viib naftahinna sellistesse kõrgustesse, et loob motivatsiooni arendada kõikvõimalike ebatavapäraste vedelkütuste tootmist. Nende arengute lõpptulemuseks prognoosis ta nüüd juba kõigi vedelkütuste tootmistipu ilmnemist ca 2015. aastaks. Näib, et tänaseks oleme tõesti ka selle tootmistipu lävele jõudnud.
Kasv tavanafta tootmismahus peatuski prognoositud tähtajal, kõikudes 2005. a algusest tänaseni ca 73 mln/bbl juures. Tulemuseks sai ajaloolisi hinnarekordeid purustavate aastate jada, mis juhtis tööstusi arendama tavanaftat asendavate ressursside tehnoloogiaid. Sukelduti pigiliivadest nafta sünteesimisse, kiltade frakkimisse, taimedest biokütuste ajamisse, söe ja põlevkivi utmisse jms kõrge omahinnaga vedelkütuste tootmisse.
Joonisel on näha kahte ajaloo kõrgeimate naftahindadega perioodi. Esimene hüppeliste kõikumiste episood aastail 1973-1985, on kunstlikult tekitatud, sõltudes OPEC-i embargost lääneriikidele ja Iraani-Iraagi konfliktist. Teine on loomuliku järjepideva kasvuga episood, mis järgnes konventsionaalse nafta tootmistipule peale 2004. aastat. Kõrge hinnaga kaasnevad majandus- ja rahanduskriiside puhangud koos tarbimisvõime langusega. Loomulikul hinnakujunemisel tähendab see ka hindade kukkumist.
XX saj keskmisest kuni viis korda kallimaks kerkinud turuhind kägistas naftasõltuvuses majanduste kasvu. Loomulikult hakkas koos reaalmajanduse stagneerumisega langema ka vedelkütuste nõudlus. Ebakõla kasvanud pakkumise ja langeva nõudluse vahel viis 2014 a lõpuks kõigi vedelkütuste hindade langemiseni. Alla omahinna vajuv turuhind sunnib ebakonventsionaalsete vedelkütuste tootjaid vähendama uurimis- ja arenduskulusid ning kahandama tootmismahte. Pankrotid üha sagenevad. Kokkuvõttes ongi vedelkütuste tootmine juba kahanemiskursile sätitud, esialgu vähemalt 2016. aastani.
Kuigi tootmislanguses taastekkiv defitsiit kergitab hinnad lõpuks vahepealsetesse kõrgustesse tagasi, ei ole kallite ebatavapäraste vedelkütuste uut tootmisbuumi ilmselt enam loota. Sest arvatavasti ei tungle kord juba kõrvetada saanud pangad tagasi, et toetada ülivolatiilsel turul olematu kasumlikkusega riskivaid projekte. Sel juhul on peale 2005. aastat USA-s üles puhutud kildanafta-mull lõhkema programmeeritud. Mis omakorda võib lõhata kogu tänase hiiglasliku börsimulli ja käivitada siiani põetavast 2008. aasta kriisist oluliselt hävitavama globaalse doominoefekti (eesti keeles vt PO-st ja majandusprognoosidest raamatust "Globaalpohmelus").
Just nüüd, kui on tipnemas kõigi vedelkütuste kogutoodang, võib iroonilisel kombel üha enam kuulda jutte, nagu olnuks naftatipu-hoiatused algusest peale ekslikud: "Sest näete –otsalõppemise asemel on planeet täna hädas hoopis vedelkütuste ületootmisega! Ja see fakt näitab selgelt pessimistlike PO-kuulutajate ekslikkust!".
Põhimõttelistel kriitikutel on omad eesmärgid täita. Aga igaüks, kes on kunagi soovinud midagi PO-st kuulda, teab, et sel pole "otsa lõppemisega" mingit pistmist. Pigem vastupidi – nagu on kirjutanud kauaaegne PO-teema kajastaja Ron Patterson: "Tipnemine tähistab ajahetke, mil tootmine on suurem kui kunagi varem või hiljem maailma ajaloos. See hetk peaks välja nägema pigem vedelkütuste ületootmise-, kui defitsiidi-episoodina."
Need meist, kes juba kümnendi või enam on püüdnud saabuva PO hoiatust ühiskonnale edastada, on peale 2005. aastat ilmselt kogenud oma tegevuse teatavat rehabiliteerumist. Kui mitte avaliku arvamuse või poliitikute hoiakuis, siis vähemalt statistiliste andmete näitudes. Kas meil oleks seetõttu põhjust nüüd kahjurõõmu tunda? Vaevalt küll. Lõpuks pole ju meie pingutuste siht olnud mingite punktide kogumine, vaid rahva ettevalmistamine. Võimaluste otsimine tööstusühiskonna muut(u)miseks sel moel, et kahaneks paratamatult saabuva majandusliku šoki letaalne mõju. Kahjuks ei ole näha ühtegi märki, et see meil mingilgi määral õnnestunud oleks. Põhiosa meie pingutustest on kulunud hoopis sellele, et end üldse kuuldavaks teha. Meie töö mõju reaalsete energiapoliitikate kujundamisele on jäänud pea olematuks. Üsna samal moel, nagu planeedi öko-tasakaalu pärast muretsevate aktivistide reaalsed töötulemused.
Aga meil ei ole põhjust selle pärast häbi tunda. Kaartid olid algusest peale ebavõrdselt välja jagatud. Peavoolu majandusteaduse tänane usutunnistus, mis valitsusi ning poliitikuid skolastilises haardes hoiab, väidab vankumatult, et erinevad energialiigid on majandusprotsessis vastastikku asendatavad. Et loodusressursid ei saa piirata lõputut majanduskasvu meie lõplikul planeedil. Ja et laguneva reaalmajanduse vundamenti saab paigata virtuaalrahanduse mullidega. Selle ususekti pantvangiks olevate poliitikakujundajate kõrvad jäävad teistsugustele argumentidele kurdiks. Piirdumine nelja-aastase valimiste ajahorisondiga ei lubagi kuulda, näha või kõnelda kaugema perspektiivi ebameeldivustest.
Tööstustsivilisatsiooni jaoks on juba käimas muserdav kohanemine asjaoluga, et võimekus energiatarbimiseks on kõikjal kahanema asunud – esmakordselt inimliigi ajaloos. Biofüüsikalise majanduskäsitluse vaates moodustavad loogilise terviku kõik selle kahanemise poolt käivitatud protsessid: majanduses kiirelt kahanev kasumlikkus, ajalooliselt pretsedenditu monetaarpoliitika, mediaanperede süvenev kitsikus, keskklassi hääbumine, sotsiaaltagatiste kõdumine, geopoliitiliste pingete kasv, äärmusliikumiste kosuv aktiivsus, II maailmasõja mastaapideni jõudnud pagulas-uputus jms päevauudistest tuttav. Boonuseks veel kliimanihete kuhjumine, mis samuti seostatav vahepealse priiskava energiaküllusega. Küünikud võiks järeldada, et nüüd oleks õige hetk end võitjaks kuulutada, punkrisse varjuda ning lahtirulluvat tragöödiat kõrvalt vaatama jääda. Siiski, hingega asja juures olijaile algab nüüd veel kriitilisema tähtsusega töö.
Kas seni vaid kaevandus-kanaarilindudeks jäänud aktivistid suudaks mõjutada nüüd järgnevat, otsustavat peatükki üldinimliku draama arengus? Hoolimata me saamatusest valitsuste poliitikate mõjutamisel, ei jäänud kogu töö siiski vaid isikliku aja, jõu ja vahendite raiskamiseks. Võrreldes sellega, kui me poleks üldse midagi ette võtnud, on maailm tänaseks meie pingutuste võrra parem koht – mis siis, et mitte sedavõrd, kui lootsime. Kõigele vaatamata on ju ökoloogia ja PO sõnum jõudnud miljonite inimesteni kogu maailmas. Ja vähemalt kümned tuhanded on teinud oma elus olulisi muutusi, mis võimaldavad neil ning nende lähedastel saabuvaks paremini valmistuda.
Kui eelnenud aastate põhieesmärgiks jäi teavitus eelseisvaist väljakutseist, siis nüüd tuleks asuda soodustama oma rahva kohanemist nende fundamentaalsete nihetega, mida igapäevaelu juba peale suruma on asunud. Selleks vajavad kõikjal lahendamist sõlmküsimused:
* Kuidas, rohujuure- ning kohalike kogukondade tasemest alustades, ehitada meie ühiskonda jätkusuutlikumaks, kui pole lootustki selle töö toetamiseks riiklike poliitikate poolt?
* Kuidas saaks aidata rahval kohaneda senisest kordades väiksemaks jääva energiasisendiga, mis reaalses elus kaasneb lokaalsete ja (ka tegelikult) emissioonivabade energia-infrastruktuuridega?
* Kuidas viia inimesteni mõistmine, et neil tuleks oma senist elustandardit preventiivselt kahandada ning kõikjal nö ökoloogilise eluviisi ja kogukonnakeskse organiseerituse juurde taanduda?
Lisaks on selge, et edasi tuleb tegutseda geopoliitilise kliima kiire halvenemise taustal, perioodiliste ökoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike ekstreemsuste ning kriiside tingimustes. Muidugi võib jätkuv üldkriis ülesande lahendamist ka soodustada. Senisest mugavast rutiinist välja kistud ühiskond võib muutuda avatumaks kriisi reaalteaduste-põhisele seletamisele. Kuid eesmärgiks ei saa enam jääda tööstusühiskonna (ja senise keskklassi) elustiili säilitamine. Nüüd on see juba võimatu. Uus, reaaliseeritav siht saaks nüüd olla "organiseeritud taganemine" oluliselt madalama, kuid ikka veel mõistliku heaoluga elustandardi juurde. Vaid nii suudaksime vältida ühiskonna langemist anarhiakaosesse ning säilitada järeltulijaile võimalikult palju kultuuriväärtuslikku.
Tõsi, nagu Peak Oil´i eest hoiatamisel, nii puuduvad meil ka uute pingutuste puhul igasugused garantiid õnnestumiseks. Aga panused on sedavõrd kõrged, et iga katse on riskimist väärt.
Märts 2015
TIPUHETK
Tänapäevasele naftatipu-käsitlusele pandi alus 17 aastat tagasi. Erialaspetsialistide poolt tõstatati probleem küll juba 1948. aastal, aga avalikkuse ette jõudis see märtsis 1998, kui ajakirjas Scientific American ilmus geoloogide Colin Campbelli ja Jean Laherrère artikkel "Odava nafta lõpp".
Just Campbelli kaudu juurdus avalikku käibesse ka naftageoloogide argooväljend Naftatipp (inglise k “Peak Oil” e PO). See käib uuskasutuses mitte enam ühe naftamaardla, vaid kogu planeedi kohta, kuigi tähistab sama, mida ennegi – vältimatult saabuvat ajahetke, mil toornafta tootmismaht jõuab oma maksimumini. Seejärel kasv kaob ja lõpuks asub tootmismaht langema sedamööda, kuis halveneb ressursi kättesaadavus, vaesub kvaliteet, kasvab investeerimisvajadus ning kahaneb kasumlikkus. Kui tööstustsivilisatsioon pole selleks hetkeks oma jäägitut naftasõltuvust radikaalselt vähendada suutnud, siis viib tähtsaima energiasisendi kahanemine majanduskriiside jadani, mis päädivad tööstusühiskonna kollapsiga.
See tähendaks tänase globaalse ühiskondliku komplekssüsteemi spontaanset, kiiret ning olulist lihtsustumist vähemalt nafta kasutuselevõtu-eelsele tasemele. Ajaloost on analoogilise kollapsi tuntuim näide Lääne-Rooma impeeriumi kõrgorganiseerituse lihtsustumine vara-keskaegsele Euroopale iseloomulikuks elukorralduseks.
Campbell prognoosis konventsionaalse e tavapärase naftatootmise maksimumini jõudmist 2005. kuni 2010. aastail. Laherrère kirjeldas, kuidas tavapärase tootmise tipnemine viib naftahinna sellistesse kõrgustesse, et loob motivatsiooni arendada kõikvõimalike ebatavapäraste vedelkütuste tootmist. Nende arengute lõpptulemuseks prognoosis ta nüüd juba kõigi vedelkütuste tootmistipu ilmnemist ca 2015. aastaks. Näib, et tänaseks oleme tõesti ka selle tootmistipu lävele jõudnud.
Kasv tavanafta tootmismahus peatuski prognoositud tähtajal, kõikudes 2005. a algusest tänaseni ca 73 mln/bbl juures. Tulemuseks sai ajaloolisi hinnarekordeid purustavate aastate jada, mis juhtis tööstusi arendama tavanaftat asendavate ressursside tehnoloogiaid. Sukelduti pigiliivadest nafta sünteesimisse, kiltade frakkimisse, taimedest biokütuste ajamisse, söe ja põlevkivi utmisse jms kõrge omahinnaga vedelkütuste tootmisse.
Joonisel on näha kahte ajaloo kõrgeimate naftahindadega perioodi. Esimene hüppeliste kõikumiste episood aastail 1973-1985, on kunstlikult tekitatud, sõltudes OPEC-i embargost lääneriikidele ja Iraani-Iraagi konfliktist. Teine on loomuliku järjepideva kasvuga episood, mis järgnes konventsionaalse nafta tootmistipule peale 2004. aastat. Kõrge hinnaga kaasnevad majandus- ja rahanduskriiside puhangud koos tarbimisvõime langusega. Loomulikul hinnakujunemisel tähendab see ka hindade kukkumist.
XX saj keskmisest kuni viis korda kallimaks kerkinud turuhind kägistas naftasõltuvuses majanduste kasvu. Loomulikult hakkas koos reaalmajanduse stagneerumisega langema ka vedelkütuste nõudlus. Ebakõla kasvanud pakkumise ja langeva nõudluse vahel viis 2014 a lõpuks kõigi vedelkütuste hindade langemiseni. Alla omahinna vajuv turuhind sunnib ebakonventsionaalsete vedelkütuste tootjaid vähendama uurimis- ja arenduskulusid ning kahandama tootmismahte. Pankrotid üha sagenevad. Kokkuvõttes ongi vedelkütuste tootmine juba kahanemiskursile sätitud, esialgu vähemalt 2016. aastani.
Kuigi tootmislanguses taastekkiv defitsiit kergitab hinnad lõpuks vahepealsetesse kõrgustesse tagasi, ei ole kallite ebatavapäraste vedelkütuste uut tootmisbuumi ilmselt enam loota. Sest arvatavasti ei tungle kord juba kõrvetada saanud pangad tagasi, et toetada ülivolatiilsel turul olematu kasumlikkusega riskivaid projekte. Sel juhul on peale 2005. aastat USA-s üles puhutud kildanafta-mull lõhkema programmeeritud. Mis omakorda võib lõhata kogu tänase hiiglasliku börsimulli ja käivitada siiani põetavast 2008. aasta kriisist oluliselt hävitavama globaalse doominoefekti (eesti keeles vt PO-st ja majandusprognoosidest raamatust "Globaalpohmelus").
Just nüüd, kui on tipnemas kõigi vedelkütuste kogutoodang, võib iroonilisel kombel üha enam kuulda jutte, nagu olnuks naftatipu-hoiatused algusest peale ekslikud: "Sest näete –otsalõppemise asemel on planeet täna hädas hoopis vedelkütuste ületootmisega! Ja see fakt näitab selgelt pessimistlike PO-kuulutajate ekslikkust!".
Põhimõttelistel kriitikutel on omad eesmärgid täita. Aga igaüks, kes on kunagi soovinud midagi PO-st kuulda, teab, et sel pole "otsa lõppemisega" mingit pistmist. Pigem vastupidi – nagu on kirjutanud kauaaegne PO-teema kajastaja Ron Patterson: "Tipnemine tähistab ajahetke, mil tootmine on suurem kui kunagi varem või hiljem maailma ajaloos. See hetk peaks välja nägema pigem vedelkütuste ületootmise-, kui defitsiidi-episoodina."
Need meist, kes juba kümnendi või enam on püüdnud saabuva PO hoiatust ühiskonnale edastada, on peale 2005. aastat ilmselt kogenud oma tegevuse teatavat rehabiliteerumist. Kui mitte avaliku arvamuse või poliitikute hoiakuis, siis vähemalt statistiliste andmete näitudes. Kas meil oleks seetõttu põhjust nüüd kahjurõõmu tunda? Vaevalt küll. Lõpuks pole ju meie pingutuste siht olnud mingite punktide kogumine, vaid rahva ettevalmistamine. Võimaluste otsimine tööstusühiskonna muut(u)miseks sel moel, et kahaneks paratamatult saabuva majandusliku šoki letaalne mõju. Kahjuks ei ole näha ühtegi märki, et see meil mingilgi määral õnnestunud oleks. Põhiosa meie pingutustest on kulunud hoopis sellele, et end üldse kuuldavaks teha. Meie töö mõju reaalsete energiapoliitikate kujundamisele on jäänud pea olematuks. Üsna samal moel, nagu planeedi öko-tasakaalu pärast muretsevate aktivistide reaalsed töötulemused.
Aga meil ei ole põhjust selle pärast häbi tunda. Kaartid olid algusest peale ebavõrdselt välja jagatud. Peavoolu majandusteaduse tänane usutunnistus, mis valitsusi ning poliitikuid skolastilises haardes hoiab, väidab vankumatult, et erinevad energialiigid on majandusprotsessis vastastikku asendatavad. Et loodusressursid ei saa piirata lõputut majanduskasvu meie lõplikul planeedil. Ja et laguneva reaalmajanduse vundamenti saab paigata virtuaalrahanduse mullidega. Selle ususekti pantvangiks olevate poliitikakujundajate kõrvad jäävad teistsugustele argumentidele kurdiks. Piirdumine nelja-aastase valimiste ajahorisondiga ei lubagi kuulda, näha või kõnelda kaugema perspektiivi ebameeldivustest.
Tööstustsivilisatsiooni jaoks on juba käimas muserdav kohanemine asjaoluga, et võimekus energiatarbimiseks on kõikjal kahanema asunud – esmakordselt inimliigi ajaloos. Biofüüsikalise majanduskäsitluse vaates moodustavad loogilise terviku kõik selle kahanemise poolt käivitatud protsessid: majanduses kiirelt kahanev kasumlikkus, ajalooliselt pretsedenditu monetaarpoliitika, mediaanperede süvenev kitsikus, keskklassi hääbumine, sotsiaaltagatiste kõdumine, geopoliitiliste pingete kasv, äärmusliikumiste kosuv aktiivsus, II maailmasõja mastaapideni jõudnud pagulas-uputus jms päevauudistest tuttav. Boonuseks veel kliimanihete kuhjumine, mis samuti seostatav vahepealse priiskava energiaküllusega. Küünikud võiks järeldada, et nüüd oleks õige hetk end võitjaks kuulutada, punkrisse varjuda ning lahtirulluvat tragöödiat kõrvalt vaatama jääda. Siiski, hingega asja juures olijaile algab nüüd veel kriitilisema tähtsusega töö.
Kas seni vaid kaevandus-kanaarilindudeks jäänud aktivistid suudaks mõjutada nüüd järgnevat, otsustavat peatükki üldinimliku draama arengus? Hoolimata me saamatusest valitsuste poliitikate mõjutamisel, ei jäänud kogu töö siiski vaid isikliku aja, jõu ja vahendite raiskamiseks. Võrreldes sellega, kui me poleks üldse midagi ette võtnud, on maailm tänaseks meie pingutuste võrra parem koht – mis siis, et mitte sedavõrd, kui lootsime. Kõigele vaatamata on ju ökoloogia ja PO sõnum jõudnud miljonite inimesteni kogu maailmas. Ja vähemalt kümned tuhanded on teinud oma elus olulisi muutusi, mis võimaldavad neil ning nende lähedastel saabuvaks paremini valmistuda.
Kui eelnenud aastate põhieesmärgiks jäi teavitus eelseisvaist väljakutseist, siis nüüd tuleks asuda soodustama oma rahva kohanemist nende fundamentaalsete nihetega, mida igapäevaelu juba peale suruma on asunud. Selleks vajavad kõikjal lahendamist sõlmküsimused:
* Kuidas, rohujuure- ning kohalike kogukondade tasemest alustades, ehitada meie ühiskonda jätkusuutlikumaks, kui pole lootustki selle töö toetamiseks riiklike poliitikate poolt?
* Kuidas saaks aidata rahval kohaneda senisest kordades väiksemaks jääva energiasisendiga, mis reaalses elus kaasneb lokaalsete ja (ka tegelikult) emissioonivabade energia-infrastruktuuridega?
* Kuidas viia inimesteni mõistmine, et neil tuleks oma senist elustandardit preventiivselt kahandada ning kõikjal nö ökoloogilise eluviisi ja kogukonnakeskse organiseerituse juurde taanduda?
Lisaks on selge, et edasi tuleb tegutseda geopoliitilise kliima kiire halvenemise taustal, perioodiliste ökoloogiliste, sotsiaalsete ja majanduslike ekstreemsuste ning kriiside tingimustes. Muidugi võib jätkuv üldkriis ülesande lahendamist ka soodustada. Senisest mugavast rutiinist välja kistud ühiskond võib muutuda avatumaks kriisi reaalteaduste-põhisele seletamisele. Kuid eesmärgiks ei saa enam jääda tööstusühiskonna (ja senise keskklassi) elustiili säilitamine. Nüüd on see juba võimatu. Uus, reaaliseeritav siht saaks nüüd olla "organiseeritud taganemine" oluliselt madalama, kuid ikka veel mõistliku heaoluga elustandardi juurde. Vaid nii suudaksime vältida ühiskonna langemist anarhiakaosesse ning säilitada järeltulijaile võimalikult palju kultuuriväärtuslikku.
Tõsi, nagu Peak Oil´i eest hoiatamisel, nii puuduvad meil ka uute pingutuste puhul igasugused garantiid õnnestumiseks. Aga panused on sedavõrd kõrged, et iga katse on riskimist väärt.
Märts 2015